Jaan Kivistik: pahandused parklates ja Tema

Jaan Kivistik Foto: Sille Annuk

Liikluses tuleb ette igasuguseid olukordi, ka selliseid eksimusi, millega kaasneb varaline kahju, kuid kas ei peaks probleemide lahendamiselgi olema esikohal viisakus?

Viimastel aastakümnetel on tekkinud suured muutused ajas ja ruumis, ning need on üle kandunud liiklusesse. Elutempo on kiirenenud ja liiklusruum laienenud. Tasuta bussisõiduga on Tallinnas proovitud isikliku sõiduautoga liiklemist vähendadagi, kuid kõigest hoolimata on Eestis sõiduautode hulk pidevalt kasvanud ja kasvamas ning parkimiskohti napib ja need on mõnikord ka kitsad. See toob kaasa parklas plekimõlkimisi, mille puhul on mõnikord kohal ka Tema. Ja Temast tahaksingi eraldi kirjutada.

Et parkimisteema on ikka aktuaalne, andis tunnistust Postimehe artikkel 12. kuupäeval, autor Uwe Gnadenteich tõstis esile vajaduse välja töötada põhjendatud parkimispoliitika ja liikuvuspoliitika. See kirjatöö tuletas meelde minu endaga parklates olnud juhtumisi, kui olen kohtunud noorepoolsete meestega; nad käituvad justkui Tema Majesteet, peavad end igal alal ja igas kohas parimaks. Siinkirjutaja on aga 86-aastane vanur, kes nende meelest ei peaks üldse jalus olema, ei tänaval ega parklas. Neid mehi nimetangi artiklis lühendatult Tema. Kuid majesteetlikku käitumist pole ma nende puhul märganud, küll valetamist ja ebaõiglasi märkusi.

Aastaid tagasi otsisin Tartu ühes parklas poele lähemale parkimiskohta ja peatasin hetkeks paremale pööratud esiratastega sõiduauto. Minu seisvale autole sõitis oma autoga otsa naisjuht, kes helistas ilmselt talle tuttavale liikluspolitseinikule.

Saabuski Tema, kelle esimeseks küsimuseks hallipäisele mehele pidanuks olema: «Ma näen, et teie autole on otsa sõidetud, kas olete ehmunud ja vajate arstiabi?» Tegelikult oli tema esimene küsimus, mitte just sõna-sõnalt: «Kas tunnistate end süüdi juhtunud avariis?»

Hoolimata mu vastusest vormistas Tema ikka mu süüdlaseks. Õnneks tühistas selle eksijärelduse politseimajas istuv soliidne ülemus minu avalduse põhjal.

Olen kohtunud noorepoolsete meestega, kes käituvad justkui Tema Majesteet, nad peavad end igal alal ja igas kohas parimaks. Siinkirjutaja on aga 86-aastane vanur, kes nende meelest ei peaks üldse jalus olema, ei tänaval ega parklas.

Kord sõitsin autoga hambaarstile. Auto jätsin parklasse ja parkimiskella järgi oli ajavaru küllalt. Paraku plombeerida hammast enam ei saanud ja selle väljatõmbamiseks tuli arsti oodata. Kui lõpuks arstitoolilt tõusin, olin parklasse hilinenud viis minutit, kuid juba seisis auto kõrval Tema ja kirjutas trahviteadet. Põhjendasin hilinemist ja palusin trahvi kirjutamisest loobuda. Sain teada, et see polevat aga võimalik. Pidin aru saama, et üks rikutud trahvileht on tähtsam kui inimene ja tema tervis.

Kui soovituse peale läksin Tartu linnavalitsusse trahvi tühistamist paluma, enda meelest kaasas küllaldane vabandus ehk tahtmatu viivitus arstilkäigul, ka patsiendi vanus tundus argument. Soliidses ametiruumis istus paraku laua taga veel üks Tema. Ega leidnud mingit vabandavat põhjust trahvist loobuda.

Jõuan värskeima kohtumiseni Temaga. Parkisin auto Raadi Maxima ees parklasse kolme vaba koha keskele. See võimalus lubas täpselt parkida, valge jooneni jäi rehvist umbes paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi mõlemal pool. Sellist parkimise täpsust vaatan ka kodus garaažis, kus on märgid, mis näitavad, kui täpselt olen garaažis paigal.

Poes käidud, oli minust paremale parkinud uus auto, mille juures paar naisterahvast. Hakkasin aeglaselt tagurdama. Kuna vasakult poolt tuli järjest mitu autot, siis peatähelepanu oli vasakule. Samal ajal andis kätega viipamisega üks naaberautos olnud naistest märku, et jõuan tagurdamisel liiga nende auto lähedale. Tänu talle, kuid kahjuks ei märganud. Kriimustasingi paremal oleva auto iluliistu.

Ja siis saabus Tema. Kamandas mu kohe kui süüdlase tagasi parkimiskohale. Siis tuli küsimus, kas kutsuda politsei. Ei näinud selleks mingit põhjust, tunnistasin viga ja olin nõus kandma remondikulu. Vaatasin ka vigastust, mis seisnes mõnes pisikriimus mõlema ukse iluliistul ja liistu poolt survega tekitatud paarimillimeetrist vaevalt märgatavat lohku tagauksel. Minu kogemuse järgi remondikulu mõnekümne euro kanti. Aga Tema rääkis midagi sadadest eurodest ja pildistas iluliistu minikriimusid.

Kuuldes neist tohututest kahjustustest jäin seisma oma auto pagasniku juurde, et võtta mõõdulint. Oli mõte näidata, et Tema auto on lohakalt pargitud, viltu minu auto poole. Aga loobusin püüdlusest selgitada, et kriimustus oli tekkida saanud eelkõige Tema lohakast parkimisest.

Ma ei soovi kellelegi kätte maksta ega täpseid kuupäevi rõhutada. Mulle siiski pakub huvi, kuidas on tekkinud ja on olemas Temasid, kes põhjuseta valetavad ilma mingit kasu saamata, kuid häirivad teisi inimesi oma käitumisega. Parklapahandused ei kao, aga mida teha, et ei tekiks juurde uusi Temasid ja kuidas toimida olemasolevatega?