Tamme koolist kasvas saja aastaga hulk akadeemikuid, arste ja teisigi tublisid inimesi

Tamme kool 1964 Foto: Margus Ansu

Novembri lõpu poole, täpsemalt 23. kuupäeval, tähistab Tamme kool 100 aasta juubelit ning Tamme gümnaasium 75. sünnipäeva. Pidulikud ja uhked arvud mõlemad.

Tamme kool ja gümnaasium löödi lahku haridusreformi käigus viis aastat tagasi, seega on ka siin väike pidunumber. Kuigi toona olid paljud lapsevanemad ja vilistlased kooliastmete eraldamise vastu ning üheskoos käidi ka Raekoja platsil protestimas, on nüüd kahel koolil kahes eraldi majas rohkem ruumi ja mugavam toimetada. Ka saavad kaks kooli niivõrd hästi läbi, et suur pidu peetakse Vanemuise teatris koos. Peole on oodatud nii Tamme kooli kui ka gümnaasiumi vilistlased.

Koos tuntud mured ja rõõmud on muutnud Tamme kooli väga ühtehoidvaks, ka on siin tugev vilistlaskogu. Tamme koolis käib palju lapsi, kelle isad-emad ja ka vanaisad-vanaemad on samas koolis õppinud.

Läbi aegade on just see kool olnud üks ligitõmbavaimaid Tartus. Peamiselt kindlate suundade ehk tugevate bioloogia- ja meditsiinikallakuga klasside pärast. Ka praegu on Tamme kool ruumipuuduses, sest õpilasi on rohkem, kui majja mahub.

Tamme gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson rääkis, et silma võttis märjaks, kui ühel päeval vilistlane uksest sisse astus ja korviga õunu tõi. «See oli nii südamlik hetk, et praegu rääkideski läheb silm märjaks.» Ka Tamme kooli juhil Vallo Reimaal oli meenutus varnast võtta. «Tamme kooli vilistlased kolivad tagasi Tartusse nii Rootsist kui Itaaliast, et nende lapsed saaksid hea hariduse just siin,» rääkis ta.

Kuigi kool on läbi aegade kandnud eri nimesid, on just endised ja praegused õpilased need, kes koolile hinge sisse puhuvad. Tamme kooli vilistlased meenutasid enne taaskohtumist ühiseid aastaid Tamme koolis.

Vabadus tegi õpilastest peaga mõtlevad inimesed

Lõpetasin 1967. aastal Tartu 10. kaheksaklassilise kooli Vanemuise tänaval. Meie klassist olid peaaegu pooled läinud 5. keskkooli juba 1964. aastal, kui Tammelinna koolimaja avati, mistõttu alates 5. klassist meil enam paralleelklassi polnudki. Siiski ei olnud vanade klassikaaslastega kokkusaamine peapõhjus, miks ma keskkooli Tammelinna läksin.

Põhjus oli bioloogia-geograafia eriklassis. See avati 5. keskkoolis aastal 1966. Hea sõber Jüri Parik, must aasta vanem, läks sinna kohe esimesse lendu, ja minulgi oli juba siis otsus valmis, sest bioloogia paelus. Botaanikutega olin käinud mitmel suvel Eestit pidi ekspeditsioonidel, samuti töötanud Puhtu ornitoloogiajaamas linnu-uurijate rühmas. Niisiis kindlasti bioloogia pärast.

Õpetus koolis oli suurepärane. Lisaks kõigile tavalistele ainetele hulk neid, mida andsid ülikooli õppejõud. Igal poolaastal oli mitu lisaainet bioloogiast või geograafiast. Mõned zooloogiatunnid Ingrid Heidemaaga toimusidki ülikoolis, Vanemuise tänaval zooloogiamuuseumi majas. Taimeteadust käisime tudeerimas botaanikaaia kateedris, kus seda õpetas Aino Kalda.

Maastikuteadust ja geomorfoloogiat õpetas Ivar Arold, tema tegeles meiega üldse päris palju. Oli ka mitmeid väiksemaid huvitavaid kursusi, näiteks pargiarhitektuurist rääkis Kalle Küttis.

Vääriline tasu

Suviti olid praktikumid linnast väljas. Elasime siis kord Vedu vanas algkoolimajas, muusikaõpetaja Sulev Kald korrahoidjana kaasas, teine kord Sillaotsa koolis. Oma elamisraha tarvis käisime mõnel päeval samas majandis tööl. Vedul õppisime geodeesiat, küngastiku kaardistamisõppus käis mensuli, kippreegli ja teodoliidiga. Eesti pinnavormid – mõhnad, vallseljakud, sandurid, voored – said Ivar Aroldi õppekäikudel ära õpitud nii väljast kui seest: kruusaaukudes vaatasime, kus on tegu fluvioglatsiaalsete ja kus limnoglatsiaalsete setetega. Mullateadust õpetati ka, käikudel olid labidas ja mullapuur kaasas, juhatajaks Tiiu Liblik.

Sillaotsal tegelesime meteoroloogia ja hüdroloogiaga, ilmateaduse aparatuuriga. Mõõtsime oja vooluhulga ära. Seal juhatas meid ülikooli õppejõud Leo Kullus. Taimeõpetust saime väljas Jaan Toomilt. Linnulaulutunnid olid Raadi kalmistul.

Õpetati ka matkamist, selleks oli eraldi aine. Finaaliks matkasime Karpaatides, ronisime Goverla otsa. Sõit käis rongiga, kaasas õpetaja Kersti Kaldvee-Vink. Tema usaldus meie vastu oli suur, nii et osa poisse võisid Moldaaviast naasta hääletades. Ühel talvevaheajal oli klassiekskursioon Moskvasse. Tagasi tulime Tiit Paaveriga teistest eraldi, Leningradi kaudu, et mu bioloogiaga tegeleval kirjasõbral külas käia.

Kehalise kasvatuse tunde andis Tõnu Matjus. Nende poistega, kes me Otepää maratoni ära sõitsime, saime talvistest Tamme staadioni tundidest vabaks. Ent peale selle käisime Andres Lutsari enesekaitsekursustel. Edgar Leppiku tantsukursused tuleks ka ära nimetada.

Klassijuhatajaks oli matemaatikaõpetaja Endla Mark. Ta andis meile kõigeks vabad käed, ütles, et kui midagi korraldame, kutsugu teda ka. Eks nii tegimegi, ja sai hästi. Eesti keelt ja kirjandust andis Jaak Simm – näidates, kuidas ka selle aine vastu saab huvi tunda. Ta ise oli Eesti parimaid toponüümika uurijaid. Joonestamist ja kunstiajalugu õpetas Henn Tiivel, kes eriti joonestamises oli väga range, nii et see sai hästi selgeks. Huvilistele andis ta rahvatantsutunde. Bioloogiat õpetas äsja ülikooli lõpetanud Kaupo Järviste, kellest hingus eluteaduse uuemaid suundi. Füüsikat aga jämedahäälne Arved Kurits. Viimane füüsikatund on meeles. Seda andis praktikant, kes siis kirjutas tahvlile kaks lihtsat võrrandit meile tulevikuks, ja ütles: neis ilusates valemites on kirjas suur osa füüsikat ühekorraga. Need olid Schrödingeri võrrandid, tensorkujul.

Teiste abil

Mitmes aines korraldati olümpiaade. Suuremaks ürituseks olid viie kooli kohtumised, neil sai näha siis ka teiste koolide kaaslasi. Kui olümpiaadil läks hästi, anti lõpueksamitest vabastus.

Kooli komsomolikomitee oli tavatu. Seda juhatas Eve Pärnaste, sotsioloogiaosakonda Mikk Sarv. Komsomoliorganisatsiooniga sel küll eriti pistmist ei paistnud olevat, sidemed olid hoopis Ülo Vooglaiu sotsioloogialaboriga. Sellele isepäisusele aitas omamoodi kaasa ajalooõpetaja Vello Marmei, kes oma tundides aine tavalise läbivõtmise asemel demonstreeris, kuidas ajaloost mõelda oma peaga. Kooliaega jäid ju ka Tšehhi sündmused, 1968. aasta.

Sotsioloogiast seda, et tegime klassis väikse, kõiki õpilasi haaranud küsitluse, mis võimaldas välja selgitada varjatud suhetestruktuuri. Sellest oli näha, kes meie seas on tegelikud liidrid, mida muidugi õpetajatele oli targem mitte avaldada.

Kuuekümnendad olid Eestis (ja maailmaski) keskkonnakaitse kujunemise aeg. Koolisaali laval korraldati lavastatud kohtuprotsess vetereostajate üle. Kohtuniku, süüdistaja, kaitsja ja tunnistajatega. Käisime faktilist materjali Kooli tänaval asunud Tartu veemajanduse inspektsioonist Lembit Esko käest uurimas.

Tegelesime ka luulega. Nelja klassikaaslasega (Helle Laur, Mehis Mikkel, Tõnu Noorits, Tiit Paaver ja mina) moodustasime etlemisrühma. Esitasime luulet – Artur Alliksaart, Paul-Eerik Rummot, Jaan Kaplinskit, Anna Haavat, Viivi Luike, Ave Alavainut ja teisi – koos liikumise ja teatrielementidega. Esinesime mitmel korral koolipidudel. Õpetust küsisime ja saime Ain Kaalepilt ja Jaan Toomingalt. Eestis oli teatriuuenduse aeg. Meil oli palju vabadust, aga huvitaval kombel hea distsipliin. Vahetundides jalutati mööda koridori edasi-tagasi, tavaliselt midagi ühe või teise kaaslasega arutades. Vahva.

Kõiki olulisi asju pole enam meeles, aga neid, mis siia said, aitasid täpsustada head klassikaaslased Mehis Mikkel, Tõnu Noorits, Enno Tubli, Merle Kääri, Õie Vahing, Anne Laumets ja Helle Laur. Lõpetasime 5. keskkooli aastal 1970. Need olid head aastad toredate inimestega suurepärases koolis.

Tamme kool alustas 1919. aastal Liini tänaval. Foto: Margus Ansu

Tamme kool sai alguse Veeriku alevi algkoolist, mis avati 1. oktoobril 1919 Liini tänav 1. Kui Veeriku alev toodi üle Tartu linna koosseisu, võttis linn üle ka kooli ning nimetas selle ümber 16. algkooliks. Neljaklassilises segakoolis töötas alguses kolm õpetajat. Nüüdseks on tänava nimi Hommiku. Vana puitmaja ei meenuta praegu koolimaja ja ei oskakski aimata, et väärikas kool sai sealt alguse. Praegusel Tamme kooli direktoril Vallo Reimaal on plaan lasta maja seinale paigaldada metallplaat, mis selle ajaloost möödujatele aimu annaks. Seda muidugi juhul, kui linna haridusosakonnast selleks luba saadakse.

Kool kolis 1922. aastal Näituse tänavale. Foto: Margus Ansu

1922. aastal kolis kool Liini tänavalt majja Näituse 20, kus oli tegutsenud Mihhail Rostovtsevi eraülikool. Praegu tegutseb selles Tartu ülikooli õigusteaduskond. Kui kool alustas kolme õpetajaga, siis 1934. aastaks töötas seal 13 pedagoogi, õpilasi oli 360. Kümme aastat hiljem nimetati kool ümber 6. keskkooliks, selles õpetati vaid noormehi. Õpilasi oli 305. Möödus veel üheksa aastat ning kool sai nimeks Tartu 5. keskkool. 1963. aastal avati keemia eriklass. See oli märgiline sündmus, sest just reaalainete tugevus hoiab praegusegi Tamme kooli ja Tamme gümnaasiumi lippu kõrgel.

Tamme kool 1964. aastal ehitatud majas. Foto: Margus Ansu

Samal aastal, mil avati keemia eriklass, alustati Tammelinnas koolimaja ehitust. Abis käisid nii lapsevanemad kui ka õpilased ise. Tamme kooli praegune direktor Vallo Reimaa tõdes, et praeguste remonditööde käigus on ilmnenud, et toonane ehituskvaliteet jättis tõesti soovida, ja on näha, et abis on käinud ka ebapädevaid inimesi. Sellest hoolimata oli uhke 1964. aasta 1. september, mil kogu koolipere marssis Näituse tänavalt uude koolihoonesse Tamme puiestee 24a. 1995. aastal nimetati 5. keskkool Tartu Tamme gümnaasiumiks.

Tamme gümnaasium kolis 2015. aastal Nooruse tänavale. Foto: Margus Ansu

Aastaid kestnud haridusreformi käigus lahutati Tamme gümnaasiumi põhikooli- ja gümnaasiumiosa, tekkis kaks uut kooli. 2015. aasta augustis sai Tartu linnale kuulunud Tamme gümnaasiumist riigi gümnaasium ning see kolis uude majja Nooruse tänaval. Põhikooliosast loodud Tamme kool jäi vanasse majja Tamme puiesteel. Sellele eelnevatel aastatel olid nii lapsevanemad kui ka vilistlased käinud Raekoja platsil protestimas: nad püüdsid teha kõik, et kooli ei jagataks kaheks. Ligi viis aastat hiljem meenutavad nii Tamme kooli direktor Vallo Reimaa kui ka Tamme gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, et ajad olid toona pingelised. Reimaa sõnul nähti just teda kui kurja meest, kes kooliosad lahku ajas. Ometi saadi hakkama ning koolid, lapsevanemad ja vilistlased on seni heades suhetes.

Tamme gümnaasiumist on aegade jooksul tulnud arste, poliitikuid, tublisid õpetajaid ja oma erialal töötavaid spetsialiste. Kas on Tamme koolist sirgunud kaks Eesti peaministrit, Andrus Ansip ja Mart Siimann, ning kaks Eesti olümpiakomitee presidenti, Mart Siimann ja Neinar Seli.

Vilistlaste meenutused

Mati Karelson Foto: Tairo Lutter

Mati Karelson,

keemik, õppis Tartu 5. keskkoolis 1964–1967

Kõige eredamalt on meelde jäänud esimene koolipäev 5. keskkoolis. Lõpetasin 8. klassi Põltsamaal ning esimesel koolipäeval Tartus toimus õpilaspere uhke rongkäik puhkpilliorkestri saatel vanast koolimajast Näituse tänaval uude hoonesse Tammelinnas. Uued sõbrad, uued muljed. Tegelesin ka kergejõustikuga ning Enno Akkeli 5. keskkooli treeningurühma kuuludes oli võimalus koos trenni teha tolleaegsete spordikuulsustega nagu olümpiahõbe Rein Aun või hiljuti lahkunud kettaheite suurmeister Kaupo Metsur. Mulle andis Tamme kool lisaks suurepärasele haridusele oskuse iseseisvalt mõelda.

Tolleaegses koolis oli värvikas ja innustav õpetajaskond. Meenutaksin siinkohal direktorit ja keemiaõpetajat Jüri Venet, füüsikaõpetajat Arved Kuritsat ja õppealajuhatajat Helve Raiki.

Jaan Elgula. Foto: Sille Annuk

Jaan Elgula,

ansambli Justament laulja, õppis 5. keskkoolis 1970-1981

Kõige paremini on meeles tore koolipere, Tamme staadionile kehalise kasvatuse tundi minek ja sealt tulek, eriti sügiseti, keskkooliaja geograafia- ja bioloogiapraktikad, koolivälise töö võimalikkus – sai ikka teha, mida tahtsid, keegi ei keelanud. Mida iganes õpilased soovisid: bändid, koorid, orkestrid, diskod, etendused – kõike võis teha. Loomulikult teevad koolist kooli legendaarsed õpetajad – Kurits, Kärk, Tiivel, Jaek, Leisner, Kald, Vene, Raik, Ahven, Hermlin, Järviste, Mälksoo.

Tamme kool andis teadmise, et saan elus hakkama, kui ajad oma asja ja teed seda hästi. See oli minu lapsepõlv ja vasikaiga!

Pildil neuroloog dr. Pille Taba. Foto: Sille Annuk

Pille Taba,

neuroloog, õppis 5. keskkoolis 1968–1979

Kõige paremini on meelde jäänud suuremad koostegemised: etendused ja luulekavad, almanahhide kirjutamine, matk Koola poolsaarele, teemaklassiõhtud, klassi ajalehe kirjastamine, kokku tohutu loomingulisus, aga kindlasti ka sagedased õhtused kokkusaamised üksteise pool, arutades ja vaieldes maailma üle. Tolleaegsele Nõukogude poliitikale sobimatute tegemiste tõttu tundis meie poiste vastu huvi KGB ning tuli ette ka mõni selline praegu süütuna näiv temp, mille pärast tookord palju seletamist oli.

Kooliaeg on andnud palju, see oli siiski väga oluline eluperiood. Sain eluaegseid sõpru, oskuse mõelda ja õppida ning hariduse, mis oli hea alus minu edaspidisteks eluks.

Meil oli erakordseid õpetajaid, kelle pedagoogiline inimlikkus tekitab praeguseni sooje tundeid, nad suhtusid õpilastesse nagu oma lastesse. Hea meelega nimetan nende hulgas Kaupo Järvistet, Urve Vagat ja Maret Kutmanit, aga neid oli muidugi rohkem. Suured õpetajad, kelle õpetatu siiani meeles on, nagu õpetaja Arved Kuritsa mehaanika osa füüsikast või Vello Marmei, tõelise filosoofi ühiskonnaõpetus, milles käsitleti mitte Nõukogude ühiskonda, vaid õpetati mõtlema ja maailma mõistma.

Aga oli ka teistsuguseid, pigem süsteemile omaseid nähtusi, nagu näiteks sõjaline õpetus koos Kalašnikovi automaadi käsitsemisega või kuuepäevane koolinädal, mis alles mitu aastat pärast meie koolilõpetamist viiepäevaseks muudeti.