Toomas Raudam: Tartu on Elva

Toomas Raudam Foto: Dmitri Kotjuh

Kõik, millest tahad kirjutada, on liiga intiimne. See on ka põhjus, miks ei kirjutata, miks kirjutamisest loobutakse. Või kirjutatakse mittekirjandust – elulugusid. Seetõttu pean ka Tartust ja ülikoolist rääkides piirduma poolvaledega, mida õgvendavad mõned nimed ja harvad aastaarvud.

Mingit erihuvi mul keele ega ka keelte vastu pole olnud, aga ma kuulasin Soome popmuusika edetabeli saadet «Kahdeksan kärjessä» ning kirjutasin sealt pealkirju inglise keeles üles, ja tüdrukud ütlesid mulle, et kui see aeg kätte jõuab, võiksin ma inglise keelt õppima minna. Suur innustaja oli Peeter Urbla. Ta oli paar aastat vanem ning elas mu kõrvalmajas, köögiaknast paistis uks, kust Peeter ja tema ema sisse ja välja käisid. Ukse keskel oli kitsas klaasriba, millel ilutses Peetri enda käega maalitud kirju, aega ennetavalt psühhedeeliline muster. Tema kaudu jõudsid minuni Kaljo Põllu kunstikabineti ingliskeelsete kunstiartiklite koopiad, mida ma raamatukogus tõlkimas käisin.

Just Peeter oli see, kelle käest sain kuulda ja ka näha, mis on abstraktne kunst, inspiratsioon, impressionism. Tal endal oli peas Angela Davise harjassoeng, mida järele teha oli võimatu ja mul kui siis veel koolijuntsul ka keelatud. Peale selle olid tal veel väga erilise kujuga ninasõõrmed – nagu lukuaugud või tõmmised mõnelt keskaegselt portree­maalilt. Käisime koos kinos ja arutasime, et tegelikult võiks ka lehmakookidest filmi teha. Noid viimaseid võis Paide sõiduteedel tollal, kuuekümnendatel veel näha, vähe, kuid see-eest inspireerivalt.

Ülikooli sisseastumiseksamid tegin mittestatsi inka filli. Ja siin pean ma rääkima sellest, millest väga ei tahaks, aga kui ma seda ei teeks, jääks kõik järgnev vahest arusaamatuks. Nimelt olen ma haige (ja see omakorda ei erine palju sellest, kui ütlen, et olen kirjanik). Põen juba lapsest saati diabeeti ja vajasin järelevalvet. Ehk teisiti öeldult – ema silma. Ema tuligi minuga koos Tartusse, korteri Ehitaja tänavale muretses mulle mu onu, kes elas sealsamas lähedal Ümera tänavas. Selgus, et maja perenaine Hilda, kes töötas 1947. aastal Paides ämmaemandana, võttis mind sünnitamisel vastu. Kuid enne, kui ma pärisüliõpilaseks sain, pidin ma ikkagi ülikooli sisse saama.

Esimene pettumus saabus kohe esimese eksami, eesti keele kirjaliku järel. Sain Eduard Vääri käest kolme. Mäletan, et püüdsin teemat, ei mäleta, millist, siduda armastusega oma tüdruku vastu. Olin juba valmis koju tagasi minema, aga minu onu Ernst Raudam lohutas mind, et ega temal ka paremini läinud. Olla tahtnud juristiks saada, aga isa keelanud ära: õpid ühe võimu seadused ära, teine valitsus paneb su kinni. Ta saavutaski selle, et ma eksamitelt ära ei jooksnud. Olen oma onule väga tänulik. Ega ma ilma temata, õigemini nimeta ülikooli poleks vahest lõpetanudki. Paljud õppejõud olid ju onu isiklikud tuttavad. Veel siiani, kui pean mainima oma nime, küsitakse mu käest, ega ma professor Raudami sugulane ole, ja mul on selle üle hea meel. Mind ei häiri see, et mind kui kirjanikku ei tunta. Kuidas saabki minu kirjutisi võrrelda tuhandete päästetud eludega?

Ausalt ütelda on Tartu mulle alati olnud silmakirjalik ja võltspompoosne, taustaks Tartu Vaim, Emajõgi, K-tähega rektorid (kahjuks Kafkata) jms.

Järgmisel aastal, ei mäleta täpselt, vist 1967, kantigi mind erandkorras (st onu eestkostel) statsionaarsesse osakonda üle. Kauaks ma sinna ei jäänud, kukkusin läbi juba esimesel erialaeksamil, inglise keele kirjalikus. Mäletan, kuidas mulle tuli 21. Juuni tänaval* fotopoe juures vastu Helgi Susi, kes oli mind kiitnud laia sõnavara eest, aga pidi nüüd mulle tõtt tunnistama – puudulik. Olin pähe õppimisele kuuluvad fraasid asendanud teistega, mõeldes, et nii saan silma paista.

Kuid puudulik oli täpne, see ma enda arvates ka olin ja käisin loengute asemel seda endale Marienburgi** õllekeldris kinnitamas. Seltsimees Susi (ka mina olin talle seltsimees, seda sõna ei tohtinud tollal inglise keelde härraks tõlkida) ütles mulle, et olen eksamil läbi kukkunud, aga ta tegi seda inglise keeles, ja kuna inglise keel on loomuldasa viisakas ja malbe ja et ka sm Susi välimus – nägu, käed, jalad, riided – oli laialivalguv, tedretähniline ja ülimalt heatahtlik, siis ei saanud ma esialgu aru, mida mulle öelda taheti, ja naeratasin totralt ning vastasin küsimusele, millal ma eksamit uuesti teha tahaks, veel totrama «I see’ga».

Eksamit ma uuesti ei teinud, võtsin selle asemel endale akadeemilise, emale ütlesin, et olen väsinud. Akadeemilist sai vaid arstitõendi alusel. Ka siin tuli onu abi kasutada. See nägi nii välja, et paberi sain küll arstilt, aga ta jättis täitmata lahtri, kuhu tuli kirjutada otsus minu tervislikust seisundist tuleneva vajaduse kohta aasta otsa puhata. Selle kirjutas mu ema. Dokumendi ehtsust arusaadavatel põhjustel dekanaadis kontrollima ei hakatud.

See aasta kulus boheemitsemisele, sain lähemalt tuttavaks Sass Mülleriga, Leelo Tungla, Hannes Varblase ja tema toakaaslastega. Pälsoni intri tuba 116 on nüüdseks Toomas Tauli poolt kuulsaks kirjutatud.

Ma ikka koledasti kartsin uut algust uuel kursusel. Seisin vana kohviku ees, mille ülakorrusel pidi toimuma mingi loeng. Mind ju keegi ei tundnud, tüdrukud kehitasid mu tere peale õlgu. Ainuke, kes kohe sõbralikult minu juurde tuli ja minuga rääkima hakkas, oli Martin Roogna, hilisem ulmekirjanduse tõlkija ja autogrammikütt. Vedasime temaga kihla, kes on rohkem Loomingu Raamatukogusid lugenud. Olin kindel, et võidan. Olime Martini kodus, üürikorteris, ja jõime veini. Martinil olid aasta jagu Loomingu Raamatukogusid riiulis. Võib muidugi ette ennustada, kes võitis. Nagu oli kokku lepitud, ajas Martin mu pea kaotuse märgiks kääride ja žiletiga kiilaks, lõigates paaril korral ka sisse, veri jooksis kõrvade tagant. Tollal olid mul pikad õlgadeni juuksed.

Samal kursusel õppisid veel Krista Kaer ja Kersti Unt (siis Tigane), praegu tõlkijad mõlemad. Võib olla tõesti ühendas meid veidi sügavam huvi kirjanduse vastu, kuigi ma selles kahtlen, aga mis see oli, seda ei oskaks ma öelda ka siis, kui tõesti «kirjutaksin».

Ausalt ütelda (ja ma ei valeta, nagu poliitik sama fraasi kasutades, selle märgiks on «ü» «ö» asemel) on Tartu mulle alati olnud silmakirjalik ja võltspompoosne, taustaks Tartu Vaim, Emajõgi, K-tähega rektorid (kahjuks Kafkata) jms.

Headest sõpradest hoolimata olen seal ennast tundnud hüljatuna, kraadi või kahe võrra maha jäetuna. Nagu kodus, kui pärast kooli lõppu kõik kuhugi kadusid, nagu oli loomulik, mina aga pidin perversse töölisnoorukina asfaltbetoonitehasesse tööle minema, ja ma siis hakkasin suurest ahastustest kirju vorpima. Kirjutasin, kuis vähegi jõudsin, iga vaba hetk kulus kirja väljamõtlemisele.

Kirjutasin oma ahastusest, kirjutamine ei muutnud midagi, keegi ei vastanud, klassiorganisaator (siuke amet siis oli, nimedest hoidun) vist paar korda kirjutas vastu. Minu kirjad olid pikad ja tüütud. Olin nagu Kafka, kes oma kirjadega ennast kirjanikuks kirjutas, ja kuigi igaüks, kes ennast Kafkaks kutsub või oma või riigi olukorda kafkalikuks nimetab, on petis ja lurjus, riskin praegusel juhul oma võrdlusega ise selleks saada, sest teadsin ja tean üht sõna, mis minu kohta käis ja mille külge sm Susi mu naelutas – puudulik. Kui ma eelöeldust (ja veel tulevast) midagi saan järeldada või küsida, siis … kas mitte Tartu polegi mu kodu, pahale paheline ja vastupidi, ümberpööratult, pöördelt tabatult?

Kõik minu õppejõud olid keeled, inglise keeled, mehed ja naised, suured ja suuremad, väiksed ja väiksemad, väiklased mitte kunagi.

Tartust päästis mu toosama lapsepõlvesõber, kes mu kodulinnast välja taris ja ülikooli sokutas – Peeter Urbla, kes tegi mulle ettepaneku tulla Tallinna Tallinnfilmi. Läksin ja tagasi ei tulnud. Olin selleks ajaks juba ülikooli lõpetanud, seljataga olid kunstikabineti boheemitsemine, Peeter Lukatsi vaimuteadus (uskusin ufodesse, minu keha oli vaid narts, millega võis pühkida akent või auto kapotti). Ka nüüd olin olukorras, kus kirjad mind ootasid. Aga ma ei vastanud kutsele, selle asemel hoopis abiellusin kunstikabineti laborandi Kersti Veideriga, milles on «süüdi» Kaljo Põllu, kelle «kabinet» täitis peale kunsti veel muid, kunstist tähtsamaid ülesandeid, viies inimesi omavahel kokku. Kaljo oli meie kõikide isa.

Minu sõprus polnud kino, tähenduses vale. Oli tõeline, armastus.

Hannes Varblane. Ta pani mulle pahaks, kui ma milleski liiga kindel olin. Enn Tegova, kes aitas mul üksindust leevendada, mis paraku ei õnnestunud, ehkki ta sellest aru ei saanud.

Jaak Rähesoo. Tema tahab kindlasti mainimist. Imelik keel see eesti keel, mõtled üht, aga välja tuleb teine. Teda ju enam pole. Ükskord, kui ma jälle Riia tänava antikvariaadis käisin ja ülemisel riiulil üht raamatut nägin, mis mulle huvi pakkus ja mulle vahest isegi nähtamatu kirja oli kirjutanud, nii et ma teda endale tahtsin – nagu naist, nagu armastust – ja tema poole oma parema ja pikema käe välja sirutasin, jõudis minus ette üks teine, veel pikem ja kiirem käsi ja napsas mu eest mu kallima, mu Tamara-raamatu. See oli Rähesoo, see oli Jaak! Ole sa sealilmas tervitatud ja naerma aetud.

Peaaegu kõik, mis mulle inglise keele kohta meelde tuleb, on seotud mingi mu ebaõnnestumise või mitteteadmisega, kohatu möödapanemise ja kihistamisega. On ka helgemaid hetki. Mäletan, kui Oleg Mutt, kes nagu ka eelmainitud armastusväärne Susi, nägi mingil hoopis muul moel välja nagu keel, mida ta õpetas, minu käest pärast mingi essee ettelugemist küsis, kas ma kirjutan ja et tema poeg kirjutab ka, ja ma vastasin, et ei. Mis oli tõsi siis ja on ka nüüd. Minu kirjutamine on mittekirjutamine.

Peale Muti sai minu «kirjutamisest» aru veel Aino Jõgi, kes mingi keskustelu ajal – ta püüdis tudengeid «rääkima» panna – ütles mulle: «Teile vist kandilised asjad ei meeldi.» Muidugi, selge see, seadus on kandiline, konjakipudel (ja raamat) seevastu mitte.

Sama kõiketeadvat joont näitas üles ka Linda Eringson, kellele hoolimata oma prodekaani elukutsest vist vabameelsus kuigivõrd meeldis. See juhtus küll hiljem, kui olin juba raamatukogus tööl. Juhtusime koos Toomemäe nõlvast üles minema. «Kuis loominguga lood?» Vastus on loomulikult kadunud, pole seda peas ega isegi mitte kadunud asjade hulgas. (Veel üks võimalus, kuidas defineerida kirjandust.)

Omaette ooper on muidugi Gustav Liiv, minu kursusetööde ja ka diplomitöö juhendaja. Kui kedagi kandilisena iseloomustada, siis on selleks kindlasti tema. Kui ta ennast liigutas, siis kandikaupa, kõigepealt tõusis rinnalt kuklasse pea, seejärel hakkasid ragisema või rääkima õlad. Kandilisus – või oleks õigem selle kohta ütelda uje? – ei kadunud isegi siis, kui ta oma lemmiku (teist sõna ei julge kasutada) Urve Lehtsaluga kõikide ees avalikult ja salgamata käest kinni käis. Diplomitöö asjus käisin tema pool kodus ja olin väga imestunud, kui kenasti ta oma naist kohtles ja naine teda. Mis suhe see ikka oli, imestan siiani. Tasub abielus olla, tegin tookord järelduse.

Kõik minu õppejõud olid keeled, inglise keeled, mehed ja naised, suured ja suuremad, väiksed ja väiksemad, väiklased mitte kunagi.

Keelest, mida ma kunagi pole armastanud, on mulle palju kasu olnud. Olen teda paaril korral isegi rääkinud, kõnekeeles kallistanud, rohkem küll lugenud. Ja kõige rohkem on ta mulle meeldinud ühe asja pärast.

Ma ei saa temast aru.

* Rüütli tänav, ** Humala šveitseri järgi