KIRI: infotöötaja pööras selja, klienditeenindaja õigustas ennast

ID kaardi näidis.

FOTO: PPA

23. oktoobril läksin Lõuna prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroosse oma uut ID-kaarti ära tooma. Jõudsin teenindussaali kell 13.30, võtsin numbri ja jäin ootama.

Ootajaid oli saali eesosas kahekümne ümber. Klienditeenindajate töökohad, mida suure saali peale kokku võib olla vast paarkümmend, näisid töötajatest esimesel hetkel tühjad.

Minutid kulusid, tõusin püsti, et paremini aru saada, kui palju teenindajaid tööl on. Nägin, et vasakpoolne laudade rida oli tühi kuni viimase lauani, kus istus teenindaja ja tema ees toolil ka klient.

Paremal pool teeninduslaudade taga oli kolm töötajat, neist kaks ajasid omavahel juttu. Kolmas teenindaja oli süvenenud arvutitöösse, klienti tema ees ei olnud.

Minu järjekorrani oli ainult kolm numbrit, aga midagi ei muutunud. Kell sai 13.45 ja vaid üks klient sealt vasakpoolse laua tagant pääses tulema. Mina olin tulnud oma dokumenti kätte saama lõunatunni ajal. Olin uskunud, et see ei kuluta pärast järjekorranumbri võtmist lihtsalt rohkem aega kui allkirja andmine.

Kuna pidin tööl täpselt tagasi olema, pöördusin infolauda küsima, miks teenindajaid praegu küll nii vähe on. Mulle ei vastatud midagi. Mind lausa ignoreeriti ja mu poole pöörati selg.

Võtsin südame rindu ja otsustasin seejärel pöörduda nende teenindajate poole, kes oma töölaudade taga magusasti juttu puhusid. Ütlesin: «Pea paarkümmend inimest ootab saalis, miks te palun oma tööd ei tee?»

Selle peale tõusis üks teenindajatest püsti ja vastas, et tema ei peagi tööd tegema, kuna tal on lõunaaeg, ja ruttas tagumistesse ruumidesse. Teine töötaja ei öelnud midagi.

Olin vastusest ärritunud ja pöördusin uuesti infoletti, taas tajudes, kuidas seal minuga suhelda ei soovitud. Kogusin end ja tegin infotöötajale ettepaneku, et palun pange uksele silt või teade siiasamasse letile, et teil on sellest kellast selle kellani lõunaaeg, siis inimesed ei tule oma aega raiskama või vähemasti mõistavad, milles asi. Ka küsisin, kas kodakondsus- ja migratsioonibüroos ei ole tõesti võimalik tööd paremini planeerida kui vaid viisil, et peaaegu kõik töötajad käivad korraga lõunal.

Viskasin oma numbri prügikasti ja tulin tulema, ma ei saanud tööle hilineda. Minnes tundsin, et rohkem kui miski muu ärritas mind ametnike suhtumine ja viis, kuidas nad minuga rääkisid või ei rääkinud.

Nad on politseiprefektuuri töötajad, nende esimene kohus on kodanikke aidata ja kaitsta. Nad kannavad vormi ja peaksid eeskujuks olema kõikide teiste eluvaldkonna inimestele.

Kui infotöötaja oleks leidnud mu jaoks õiged sõnad, selgitanud, et kahjuks on teenindamine toppama jäänud sel või teisel põhjusel, ja palunud vabandust, oleks see tunne hoopis teine olnud. Ta oleks võinud lisada, mis kell lõunaaeg lõpeb ja millal klientide teenindamine suurema hoo sisse saab. Või kui ta oleks inimesest päriselt hoolinud, oleks ta võinud ka nõu anda, mis päeval ja mis kellaajal on enamasti vähe rahvast. Ta oleks võinud kõike muud teha peale selle, et pöörata mu poole selg.

Ka see klienditeenindaja, kes vastuseks nähvas, et tal on lõunaaeg, hiilgas oma ebaprofessionaalsusega.

Lõpuks pean tunnistama, et tundsin end seal saalis väga üksi. Mitte keegi teistest ootajatest ei toetanud mind poole sõnagagi.

Mina soovisin infot saada ju mitte ainult enda, vaid kõigi teiste ootajate huvides ka. Aga kõik nad istusid kannataja nägudega vaguralt kui lambukesed, omaette põrnitsedes, otsekui politseivormis ametnikke kartes ja julgemata sõnagi poetada või enda eest selles absurdilähedases situatsioonis seista.

Tagasi üles