Krista Aru: kui raamatukogu roll lihtsalt meelde tuletada?

Krista Aru  

FOTO: Margus Ansu

Raamatukogu saab olla ühiskonna meelsust loov ja kujundav jõud, aga vaid siis, kui raamatukogu ise mõistab oma rolli ja selle tähtsust.

Uued raamatukogulased.

FOTO: Artur Kuus

Ma pole raamatukogus käinud kaks- või kolmkümmend aastat – see on lause, mida olen palju kuulnud. Esialgu imestasin, enam mitte. Peaaegu alati lisatakse selgituseks veel, et raamatukogu pole enam vaja, sest kõik vajalik saadakse internetist kätte. Siin polegi midagi vaielda, internet on maailma koju toonud, oska vaid tahta ja valida.

Üks Tartu ülikooli raamatukogu tegevust läbiv siht ongi koondada oskused ja jõud selleks, et teadlased, õppejõud ja õppijad saaksid võimalikult kiiresti ja hõlpsalt kätte neid huvitavad teadusandmed ja -publikatsioonid, uuringud ja käsitlused. Enne elektroonilist ajastut raamatukokku kogutud ja siin säilitatud väitekirjade, kultuurilooliste käsikirjade ja tekstide digiteeriminegi kannab seda üht nüüdisaegsele raamatukogule iseloomulikuks ja iseenesestmõistetavaks saanud sihti: olla avatud teadmistekogu.

Info ja kultuuriväärtused liiguvad taevalaotuses, jõuavad igaüheni just talle sobivas kohas ja sobival hetkel. Ja kõik see uus, mis raamatukogusse on lisandunud ja mida lisandub veelgi, on hea, sest selle ülim eesmärk on õilis: jagada haridust ja haritust. Kuid kõik lisanduvad uuendused ei muuda siiski raamatukogu põhiolemust. Seda, mis annab raamatukogule paljude teiste asutuste kõrval erilise võimu ja suuruse.

Tausta ja seoste loomise kõrval on raamatukogul elutarkuse jagamiseks veel teisigi võimalusi: raamatukogu kui sotsiaalselt ja füüsiliselt korrastatud keskkonda kannab ja valitseb inimene ja inimlik sõna.

Raamatukogu on eriline asutus, sest raamatukogu on ühiskonna vaimsuse hoidja. On koht, mis loomulikult ja vahetult annab üksikutele sündmustele tausta, loob seoseid, kinnistab väärtusi ja lükkab uutele radadele.

Kunagi ammustel aegadel jagasid esivanemad oma lastele elutarkust. Andsid ka kirjatäheta edasi kogemusi, õpetusi, kombeid ja hinnanguid. Lisaks eluolulisele ja praktilisele õpetasid nad eristama head ja halba, õiglust ja ebaõiglust. Õpetus sellest, kuidas leib lauale tuua, sulas kokku õpetusega, kuidas olla inimene.

Elutarkust oli lihtne jagada, sest igal asjal oli oma koht ja iga väikseimgi muutus selles oli sündmus, mida oli aega selgitada, ning nii läks ka muutus taas paika.

Siis tuli kirjasõna ja õpperaamatu aeg ning esivanemate suusõnaline juhatus loovutas oma koha raamatutarkusele. Need kaks tarkust kohtusid ja põimusid. Üks täiendas teist ja koos kestsid need veel mõnda aega edasi. Samas hakkasid need tarkused teineteisest aina rohkem eralduma, sest elu muutus kiiremaks ja mitmekülgsemaks ning kõige üles märkimine osutus pea võimatuks.

Teisalt hakkas kirjatarkuse abil kasvanud uus põlvkond vaatama ja nägema aina kõrgemale ja kaugemale ning esivanemate õpetused ei ulatunudki uut enam katma. Tehnoloogia najal sai kirjasõna tähtsamaks ja mõjukamaks kui esivanemate tarkus. Kirjasõna mitte ainult ei haaranud rohkemat, vaid sel oli ka võime jõuda ühekorraga ja kiiresti paljudeni. Kirjasõna andis võimaluse rohkem teada ja paremini toime tulla üha kiiremaid pöördeid ja muutusi tegevas elus, andis osalustunde kohtades, sündmustes ja tegevuses, tekitades rahuldust ja uut uudishimu.

Nüüd oleme ajas, kus põlvest põlve ei pärandata enam suurt midagi, sest põlvkondade side on nõrk või puudub üldse. Igaüks peab ise teadma, millise tee või tänava ta valib või millisesse majja sisse astub. Kellelgi pole enam aega, tahtmist ega hoolivust, et selgitada ja seletada. Samas on ka raamatutarkust nii palju, et sellestki õige ja vajaliku leidmine nõuaks selgitamist, tarkust ja aega.

Siis aitabki raamatukogu. Raamatukogu toob kokku ja seab ritta elu- ja raamatutarkuse. Raamatukogul on selleks võimalus, sest raamatuks saanud tekst on teatud määral lõplik. Trükitud tekstides on sõnade juurdevool peatatud, neid ridu ei kirjutata enam ringi ega parandata.

Nüüd oleme ajas, kus põlvest põlve ei pärandata enam suurt midagi, sest põlvkondade side on nõrk või puudub üldse. Igaüks peab ise teadma, millise tee või tänava ta valib või millisesse majja sisse astub.

Raamatuid saab panna ritta, ilma et oleks karta nende ümberkirjutamist või neisse pidevalt lisanduvaid täiendusi, nagu paraku kipub olema arvutiklahvidel klõbistatavaga. Lõpetatud tekstides avaldatud seisukohtadega on võimalik nõustuda või mitte, kuid igatahes on võimalik neile toetudes liikuda, kas edasi või tagasi, paremale või vasakule.

Läbi nende tekstide ja nende tekstide kaudu kujuneb sisuline ja väärtuseline järjepidevus, saab tekkida dialoogi põlvkondade, sündmuste, protsesside, kultuuride, teadmiste ja arvamuste-hinnangute vahel. Kui vaid osata seda dialoogi luua ja kuulata.

Selle järjepidevuse loomisega, teadmisega, et mingil teisel moel on enamik sündmusi, protsesse ja ettevõtmisi kord juba olnud, kannab raamatukogu edasi elutarkust. Loob seoseid, mis vähendavad võib-olla küll uudsuse võlu, kuid veelgi enam vähendavad tühikarglemist.

Tausta ja seoste loomise kõrval on raamatukogul elutarkuse jagamiseks veel teisigi võimalusi: raamatukogu kui sotsiaalselt ja füüsiliselt korrastatud keskkonda kannab ja valitseb inimene ja inimlik sõna. Raamatus kõneleb inimene ja raamat on inimesele. Raamatukogu on teadmiste, ideede, emotsioonide korrastatud keskkond.

Raamatukogus peituvat sotsiaalset võimekust osati Eestis väga hästi kasutada juba 19. sajandi lõpus, mil alles otsiti jõudu ja vahendeid eesti asja ajamiseks. Osati kasutada ka nõukogude ajal, mil paljud raamatukogud kandsid edasi väärtusi ja tõekspidamisi, mida ametlik võim püüdis välja juurida ja hävitada. Vaid tänapäev, olles lummatud elektroonilise teabe kiirusest, kipub unustama, et raamatukogu pole ainult teenindav asutus, vaid on hoopis võimalus traditsioonide, teadmiste, aga ka sotsiaalsete oskuste kestmiseks ehk inimeste kasvamiseks heas vaimus ja vaimsuses.

Raamatukogu saab olla ühiskonna meelsust loov ja kujundav jõud aga vaid siis, kui raamatukogu ise mõistab oma rolli ja selle tähtsust. Alates sellest, et raamatukogus töötavad inimesed ise on teadlik kogukond, kes seisab oma kutseala suuruse ja väärikuse eest ning puhub elu sisse vaimsust kandvatele ideedele.

Siis, kui raamatukogu ise on kogukond, kus tuntakse rahuldust oma tööst, teiste mõistmisest, teistega ühiste väärtuste ja kogemuste jagamisest. Ning kus elu- ja raamatutarkuse kandmist tunnetatakse kui vaimsuse hoidmist ning ollakse valmis selle eest ka vastutust võtma. Võib-olla peame seda lihtsalt ka iseendile meelde tuletama?

Tagasi üles