Kaamera ja kehakeel aitasid kunstnikul reisida ümber maailma

Kunstnik Anne Rudanovski selja taga on osa tema fotonäitusest «Seal, kus me kohtusime». Näitusel on pildid 13 riigist, kus ta poole aasta jooksul käis, ning iga maa juures sealt pärit paberitükid. Foto: Kristjan Teedema

Tartus trüki- ja paberikunsti keskuse, vana nimega paberi- ja trükimuuseumi galerii seintel ripuvad fotod maailma eri paikadest. Piltidel on inimesi, loodust ning suuri linnu ja väikseid külasid, kus valmistatakse paberit.

Korea. Seoul. Insadongi tänav. Mehed. Foto: Anne Rudanovski

Fotode ja näituse «Seal, kus me kohtusime» autori kunstnik Anne Rudanovski pool aastat kestnud ümbermaailmareisi üks eesmärke oligi tutvuda paberitegemisega mujal maailmas.

Näitusel on iga maailmanurga jäädvustuste juures tükike paberit, mille kunstnik saatis Eestisse teiselt poolt maakera postiga.

Galerii põrandal on nooled, mis juhatavad eri riikideni ja seal jäädvustatud hetkedeni. Nii võib näiteks Iisraeli, Egiptusesse, Vientami, Hiinasse või Mehhikosse reisida.

Rudanovski töötab kõrgemas kunstikoolis Pallas ning trüki- ja paberikunsti keskuses. Kui ümbermaailmareis tundub kulukas ja seetõttu ka kättesaamatu, siis Rudanovski reisis väikese pagasi ning võimalikult väikeste kuludega. Ööbis ta kohalike juures või hostelites, kus sai 2 euro 50 sendi eest nii öömaja kui ka hommikusöögi. Reisil olles kirjutas ta GoTraveli reisiajakirja oma seiklustest, näiteks Egiptuse kiivalt varjatud saladusest, prügist. «Kõige selle prügi keskel inimesed naeratavad ja ütlevad, et tere tulemast Egiptusesse,» märkis Rudanovski.

Kui Eestis ringi sõites hakkavad silma päikesepaneelid, siis Indias Himaalaja mäestikus Tawangis kuivab samasuguse nurga all paber, mida valmistab Monpa suguharu. Foto: Anne Rudanovski

Üksi oma mõtetega

Kuraditosinas riigis ehk Iisraelis, Egiptuses, Indias, Nepaalis, Indoneesias, Austraalias, Hiinas, Koreas, Jaapanis, Vietnamis, Kambodžas, Tais ja Mehhikos käis Rudanovski üksi. Enne reisile minekut püüdis ta leida igast riigist kontakt­isiku ja saatja, kes oleks usaldusväärne ja annaks vähemalt esimestel päevadel nõu, mida teha ja kuhu minna. «Muidugi alati see ei õnnestnud,» nentis ta.

Ettenägematuid asjaolusid tuli ette teisigi. Näiteks kui Iisraeli oli väga lihtne saada, siis küsimuste laviin järgnes sealt Egiptusesse reisides. «Küsiti, kes mind vastu võtab. Kui vastasin, et Mohamd, siis järgnes küsimus, et kuidas tutvusime. Vastasin, et internetis. Tohutu kontroll ja küsimuste tulv,» rääkis Rudanovski. Kuid otsekui vastutasuks viis internetist leitud giid Rudanovski sellistesse kohtadesse, kuhu turist muidu ei satu. «Ta aitas mul ka ülejäänud reisi planeerida ning näha varjatud Egiptust,» lisas ta.

Kiire elu ja sagimine Austraalias. Foto: Anne Rudanovski

Riikides, kus elu käib omasoodu ja inglise keelest kohati üldse kasu pole, aitasid teda kaamera ja kehakeel. Käte ja jalgadega sai lõpuks kõik selgeks räägitud ja pildistamiseks lubagi küsitud. «Kohtades, kus muidu inglise keelt ei räägita, oli money ehk raha kõigile teada,» muheles Rudanovski.

Kaamera ostis ta paar nädalat enne reisile minekut. «Õppisin kaamera kahe nädalaga enam-vähem selgeks ja Iisraelis alustasin päriselt pildistamist,» sõnas ta. «Mul oli ainult üks 50-millimeetrine objektiiv, millega fotode tegemiseks tuli inimestele ikka väga lähedale minna. See võimaldas luua mul väga palju kontakte. Ja see oli kõige huvitavam.»

Mul oli ainult üks 50-millimeetrine objektiiv, millega fotode tegemiseks tuli inimestele ikka väga lähedale minna. See võimaldas mul luua väga palju kontakte. Ja see oli kõige huvitavam, rääkis Anne Rudanovski.

Mehhikos käis ta San Pablito külaas, kuhu tuli sõita mitme bussiga ja lõpuks taksoga. Üldse on sinna külakesse väga keeruline jõuda, kui ei tea täpselt kuhu ja kuidas minna. «See oli niivõrd kaugel, et selles paberikülas on praeguseni säilinud algne paberivalmistamise viis,» rääkis ta.

San Pablitos ei tehta paberit nii, nagu on tavaks enamikus paberikülades, seal ei kasutata raami ja võrku. Tavaliselt on suures anumas vesi ja pudedad puukiud ning kui raam vette panna ja sealt välja tõsta, jäävad kiud võrgule, nende kuivamisel võrk eemaldatakse ja ongi paber valmis. San Pablitos punutakse kooreribad hõredaks võrgustikuks ja siis hakatakse seda kiviga taguma. Niimoodi tegid paberit ka maiad. Praegu kasutavad kohalikud sellisel viisil valmistatavat paberit peamiselt riitusteks.

Väsinud kaamelid puhkavad jalga Egiptuses Kairo lähedal Giza püramiidide juures. Foto: Anne Rudanovski

Teinegi näitus tulemas

Lisaks paberivalmistamise näitusele on tulemas teinegi väljapanek, sel on samal reisil tehtud fotod eestlastest, kes elavad nendes 13 riigis, mida Rudanovski läbis. Idee teha näitus eestlastega kohtumisest küpses Iisraelis. «Tahtsin näha ja kuulda, miks eestlased on välismaale kolinud ja miks nad seal elavad,» selgitas kunstnik. «Ühte põhjust, miks keegi on kodumaa maha jätnud polnud. Igal inimesel oli see põhjus või ajend erinev.»

Nii ongi Iisraelis tehtud fotol sale blond Rimi poekotiga naine, kes on selles riigis elanud 16 aastat. Naine rääkis ka heebrea keelt, tema lapsed eesti keelt ei räägi. «Ta on otsustanud sinna jääda,» sõnas Rudanovski.

Lõpetuseks tõdes ta, et seiklusrohke reis lõppes kurva tooniga, sest igasse riiki jäid sõbrad maha.