Ants Kask: pensionipettus ehk Kas kelmide koht on ikka juhtide seas?

Ants Kask

FOTO: Kristjan Teedema

Näib, et valitsusel lihtsalt puudub poliitiline tahe vaesusriskis virelevate vanurite aitamiseks, sest juba aastaid, nagu minevik on näidanud, on ikka kärpeid ja kokkuhoidu tehtud nende arvelt.

Erakondade valimiseelsed lubadused olid pensionäridele paljutõotavad. Kõige enam furoori tekitas EKRE lubadus pensionid peaaegu kahekordistada ja Keskerakonna tõotatud pensionide erakorraline sajaeurone tõus. Nüüd aga tuleb tõdeda, et lähemal ajal need kummagi koalitsioonierakonna lubadused pensionäride eluolu parandada tõenäoliselt ei täitu. Vanaduspension küll arvatavasti tõuseb ja iga-aastasele indekseerimise tulemusele lisandub lubatud erakorralise tõusuna ka seitse eurot, mis on ilmselgelt ja kahetsusväärselt vähe ning eakate petmine.

Hõise, et tulevane seitsme euro lisamine pensioni esimese samba baasosale on väga oluline – tegelikult veidi üle kolmeprotsendine tõus –, pole küll erilist rõhutamist väärt. Tõesti, see on paarist-kolmest eurost enam, kuid nentida, nagu seda rahandusminister Martin Helme irooniaga mainis, et kes ei ole tänulik pisku üle, ei oska olla tänulik palju üle, on vaesusriskis elavatele vanakestele vägagi solvav.

Nende lootus oli ju suurem. Eriti veel seetõttu, et pensionide tõusu ja vaesusriskis elavate vanakeste elujärje tuntavat parandamist lubas ja tõotas just peaministri erakond. Paljud olid ka selle nimel oma hääle erakonna toetuseks andnud. See oli löök, mida ei osatud oodata.

Riik on liiga paisutatud ning kõrgepalgalisi juhtijaid on ilmselgelt palju, keskvalitsuse kassa on tühi ja elatakse töötukassast laenates.

Üllatavalt eneseupitamisena tundub ka indekseerimise tulemusena vanaduspensionile lisanduva osa valitsuse enda teenete arvele kirjutamine. Kuidagi kummaliselt annab see valitsusele põhjust laiutada, nagu oleks midagi erakorralist täide viidud.

Kuigi Eesti riik on olnud edukas ja areneb kiiresti, tundub, et vajaka jääb majandamisoskusest ja prioriteetide seadmisest, mistõttu jääb lihtinimese kui riigi kodaniku eest hoolitsemine tagaplaanile.

Riigi kulud ületavad tulusid, sest riik on liiga paisutatud ning kõrgepalgalisi juhtijaid on ilmselgelt palju, keskvalitsuse kassa on tühi ja elatakse töötukassast laenates. Seega pole ka mingi ime, et sotsiaalsed eluvaldkonnad, mis vajaksid suuremat toetust, on alarahastatud. Kahjuks on sellise saatuse osaliseks saanud ka meie riigi kõige väärikam osa elanikkonnast, vanem pensioniealine generatsioon.

Tulevaste pensionide tõusuga lahendas valitsus ka osavalt ühe eelarvestrateegilise probleemi. Maksumaksjaid lisandus automaatselt üle saja tuhande.

330 000 vanaduspensionärist hakkavad sotsiaalministri Tanel Kiige sõnul tulumaksu oma piskust 528-eurosest keskmisest pensionist – või sellest suuremast – maksma umbes pooled. Kui keskmise pensioni puhul tuleb riigile tagasi maksta 5.60 eurot ja suurema korral rohkem, siis tagasihoidlikul arvestamisel võib nentida, et igakuine miljon eelarvesse, jah, see tuleb vanade ja väetite taskust, on jällegi nagu maast leitud. Seega on pensionäride makstav tulumaks tubli täiendus riigieelarve laekumisele.

Kuigi valitsusel oli ees ka 550-euroste pensionide tulumaksust vabastamise küsimus ja isegi pensionäridele igakuise 250-eurose maksuvaba toetuse lubamine, kaalus eelarve täitmise vajadus pensionäridele halastamise kahjuks üles.

Näib, et valitsusel lihtsalt puudub poliitiline tahe vaesusriskis virelevaid vanureid aidata, sest juba aastaid, nagu minevik on näidanud, on ikka kärpeid ja kokkuhoidu tehtud nende arvelt. Täiesti aga unustati ära puuetega pensionäride toetamine. See väike ja ammugi juba sammaldunud puuete toetus on paljudele vanuritele lisaressurss aina kallinevate ravimite ostmisel, sest abikätt igapäevastes toimetustes, milleks on see ette nähtud, pole selle raha eest saada.

Kuigi vanasõna ütleb, et hallpead austa ja kulupead kummarda, siis riigi selline käitumine näitab pigem hoolimatust. Suured varalised lõhed killustavad ja nõrgendavad ühiskonda. Eriti keeruline on vanakeste eluolu ja sellise suhtumise jätkumisel jäävad nad lihtsalt elule jalgu.

Kuid nentida, nagu seda rahandusminister Martin Helme irooniaga mainis, et kes ei ole tänulik pisku üle, ei oska olla tänulik palju üle, on vaesuseriskis elavatele vanakestele vägagi solvav.

Vananeda tuleb osata ja vanaduses tuleb osata ka elada, kuid tihtipeale vajatakse selleks toetust ja abistajaid. Kui läbirääkimistel on tööinimeste huvide kaitseks küllaltki võimekad ametiühingud, siis eakate ühendused, seltsid ja seltsingud pole küll jaanalinnu moodi pead liiva alla peitnud, kuid ikkagi on nende taotlused ja hääl jäänud vaid hüüdjaks kõrbes.

Eelkõige peaks rahulolematust üles näitama Eesti pensionäride ühenduste liit, kuid senini on pensionäre esindava katusorganisatsiooni ja selle esimehe Rein Ergma suhtumine probleemi olnud üllatavalt leebe, on meediast märgata.

Kui poliitiku sõna on tema tööriist, siis iga tema öeldud lubadus vajab ka teostust, sest ainult lubadustele toetuv elu ei toimi. Tegelikkuses kujuneb aga tihtipeale olukord, kus valijate häälte püüdmisel on lubatud suust välja ajada niipalju sisutut vahtu, kui igaüks heaks arvab, ja ikka selleks, et endale juhthoobade juures soe ja kamandav ametikoht kätte võidelda. Kui see tegevus pole kelmus, mis on kriminaalselt karistatav, siis kuidas seda teisiti nimetada?

Ühtlasi tekib ka küsimus, kas kelmide koht on juhtide seas. Peale selle pole poliitikutel ka mingit vastutust, sest kõik valed otsused ja teod oleksid justkui vääramatu jõu sünnitised, mille tulemusena kannatab ikka rahvas ja maksab maksumaksja.

Tagasi üles