/nginx/o/2019/10/21/12675182t1ha2c4.jpg)
Tartu ülikooli putukateadlase Sille Holmi toiduvalik on ootamatu: ta on söönud termiite, jahuusse, kärbsevaklu, sipelgaid ja ritsikaid. Praegu kasvatab ta ülikooli laboris putukaid, et uurida, kuidas oleks kõige mõistlikum neid tulevikus farmis pidada, kuna putukatest saaks loomasööda, eeskätt kanade ja kalade toidu jaoks loomseid valke ja rasvu.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/21/12675181t1h0ff4.jpg)
«Kvaliteetne loomasööt tagab kvaliteetsema toidu ka inimeste laual,» ütles ta. Praegu on farmikalade sööda loomse valgu ja rasva peamine allikas maailmamerest püütud kaladest toodetud kalajahu ja -õli. Aga maailmameres toimub tohutu ülepüük ning putukad loomasöödaks oleks sobilik alternatiiv.
«Inimesed on aastatuhandeid kasvatanud mesilasi ja siidiliblikaid, ent neid putukaliike, mida inimeste kasuks tööle panna, on veel,» ütles Holm.
Kogu projekt pole teadlaste eralõbu. Uuringut rahastab miljonärist ettevõtja Joakim Heleniuse ettevõte Trinsect Soulutions.
Ettevõtte projektijuht Rando Tomingas rääkis, et paar aastat tagasi otsustas firma võtta suuna jätkusuutlikule põllumajandusele, sest praegune süsteem on keskkonnakahjulik. Hakati uurima, kuidas korraldada ringmajandust, ning viimaks sõlmiti koostööleping Tartu ülikooli putukateadlastega. Teadlaste ülesandeks jäi uurida, milliseid putukaliike oleks mõistlik loomasööda jaoks kasutada ja kuidas seda teha.
/nginx/o/2019/10/21/12675180t1h511a.jpg)
Mitu kärbest ühe hoobiga
Lahendus püütakse leida kahele probleemile: kuidas kasutada paremini toidutootmises tekkivaid kõrvalprodukte ning kuidas saada juurde kvaliteetset loomset valku ja õlisid loomasööda tootmiseks. «Praegu oleme uuringutega alles algfaasis, kuid meie koostööpartneril Trinsect Soulutionsil on visioon rajada tehas putukajahu ja -õli tootmise eesmärgil,» ütles Holm.
Tomingase sõnul pole farmi asukohta veel välja valitud, kuid tingimus on, et see võimaldaks toota vähemalt 10 000 tonni elusmassi aastas ja lähedal oleks toiduainetööstusi, millel tekiks jäätmeid, mida putukate kasvatamiseks kasutada. «Mõistlik on seda teha suurel skaalal, et asi oleks kuluefektiivne,» ütles Tomingas. «Otsime kohta, kus oleks kindlasti lähedal sadam, sest lõppturuna näeme Põhjamaid, kuna seal on suured kalakasvandused.»
Inimesed on aastatuhandeid kasvatanud mesilasi ja siidiliblikaid, ent neid putukaliike, mida inimeste kasuks tööle panna, on veel, ütles putukateadlane Sille Holm.
Maailma terviseorganisatsiooni analüüsi järgi jõuame 2050. aastaks olukorda, kus traditsiooniline põllumajandus ei suuda enam tagada inimkonnale vajalikku toitu. Prognooside järgi on inimpopulatsioon kasvanud siis 9,6 miljardini ning vaja on muuta nii praegusi toitumisharjumisi kui ka leida toidu kasvatamiseks uusi viise. Lahendusena on välja pakutud putukate toomist nii inimeste toidulauale kui ka kasutamist loomasöödas, sest kahju keskkonnale on väiksem kui traditsioonilisel kariloomade kasvatamisel. Suurim takistus on see, et inimesed ei oska puuduva kogemuse tõttu putukaid farmides veel väga hästi kasvatada. Putukate mitmekesisus on tohutu ja nende vajadused erinevad.
Hoolikalt valitud menüü
Kuigi 2017. aastast lubavad Euroopa Liidu seadused putukate kasvatamist kalasöödaks, kaasneb sellega mitu ohutuse tagamiseks mõeldud piirangut. Näiteks ei tohi sööta putukaid restoranijäätmetega, sest lihajäägid võivad põhjustada haiguste levikut kariloomade sööda ja sealt omakorda inimeste toidu sisse.
Putukateadlased üritavad saada putukatest valmistatava sööda kohta rohkem infot, kuna siis saavad seaduste loojad teha selgemaid otsuseid.
Tartu ülikooli labori putukate söögilaua katavad Pühaste pruulikoda ja Salvest. Esimene neist toetab uuringut õllepruulimise käigus tekkiva rabaga, teine annab putukate söödaks toidujääke. See on samuti mõlema ettevõtte panus keskkonnahoidu.
Putukate uurimise esimeses koostööetapis selgitab Holm välja, kuidas on mõistlik putukaid kasvatada laboritingimustes. Seni on Trinsect Solutions teadustööd rahastanud 40 000 euroga. Lähiajal loodetakse sõlmida teise etapi leping, eesmärk on jätkata uuringuid, kuidas rajada efektiivne putukafarm.
«Jumala hea mõte,» ütles selle kohta üks Eesti putukatööstuse liidu rajaja ning putukatest valgupulbrit ja -õlisid tootva ettevõtte BugBox & Oil juht Erlend Sild. «Putukate biomass on suure valgusisaldusega, neist võiks teha nii spordijooki kui ka küpsiseid, miks mitte ka loomasööta,» lisas ta.
«Mul ei ole mingit tõrget putukate söömise vastu, neist saab valmistada väga maitsvaid toite ning paljudes riikides ei ole putukate söömises midagi eriskummalist. Samas on loomulik, et inimesed on uute asjade suhtes ettevaatlikud ja putukatest toitumine on meile uus asi,» ütles Sild. «Õigem oleks küll öelda, et putukatest toitumine on ammu unustatud vana meie piirkonnas, kuna oleme muude ressursside saadavuse tõttu sellest lihtsalt võõrdunud.»
/nginx/o/2019/10/21/12675179t1h1580.jpg)
Inimesed söövad putukaid nagunii, kas siis teadlikult või mitte: mardikate vastseid on kohvis, liblikate ja mardikate vastseid teraviljatoodetes, seenesääskede vastseid seentes. Maailmas kasutatakse toiduks umbes 2000 liiki lülijalgseid. Peale putukate süüakse mitmes piirkonnas ka ämblikke. Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas on putukate söömine täiesti loomulik. Euroopas oli Šveits esimene riik, kus lubati putukaid kasutada inimtoiduks ja sealne supermarket pakub näiteks putukaburgereid.
Kunstnik Kairo* kasvatas putukaid söömiseks.
/nginx/o/2019/10/21/12675178t1h7150.jpg)
Olen kasvatanud Madagaskari prussakaid ja kilke (Acheta domesticus ja Gryllus campestris). Juhtusin lugema uudist putukate söömise kursuse kohta Jaapanis. Olin tollal muna- ja piimatooteid tarbiv taimetoitlane, kuid järjest enam sai selgeks, et mulle pole probleem liha, vaid selle tänapäevane tootmisviis ja tarbimissagedus. Kalli maheliha kõrval hakkasin otsima teisi variante, mis poleks tingimata katseklaasis kasvatatud.
Kogu maailma rahvastik sööb putukaid, 80 protsenti teeb seda meelega. Valikus on üle 2000 liigi. Võrreldes muu lihaga on putukate kasvatamine keskkonna- ja ressursisäästlikum. Kümne kilo söödaga saab ühe kilo veiseliha, kolm kilo sealiha, viis kilo kanaliha ja üheksa kilo putukaliha. Viimane on koostiselt täisväärtuslik, mineraali- ja vitamiinirikas (liigiti erinev).
Jahuussid oli vist kõige lollikindlam tooraine, mis sobis nii soolaseks kui magusaks suupisteks, lihtsalt friteerides ja soovi järgi maitsestades. Kilgikolooniad olid mul tagasihoidlikud, madagaskarlasi sagis küll paras posu, aga siiski oli see vahest alla sajapealine minikari.
Teiste inimeste reageeringutes kohtasin umbusku, haletsust, hukkamõistu. Soovitati mind riigist välja saata, mu sõpru sõimati boheemlasteks-rohutirtsusööjateks. Oli ka toetajaid. Tõenäoliselt pakkus paljudele rohkem huvi toidu šokeeriv iseloom kui keskkonnasäästlikkus. Lausa rõõmsaks tegi mu ilmumine üksnes hapukurgihooajal vaevlevaid ajakirjanikke.
Piinlikke olukordi tuli ka ette. Näiteks beebiprussakad panid vahel puuri ventilatsiooniavade vahelt plehku ja mõni puges näiteks mähkmekotti või lõuendiraami vahele. Arsti juures järjekorras nägin õudusega, kuidas üks väike sisiseja uljalt teadmatusse pageb ja ühe kabineti ukse alt sisse poeb. Teda ootas kindel hääbumine, kuid võib-olla ehmatas ta enne kedagi.
See oli nõudlik ettevõtmine, pärast paari aastat tahtsin rohkem keskenduda õpingutele ja maalimisele, praegu ma neid enam ei kasvata. Küll aga elan arengule selles vallas kaasa ja mekin meelsasti Soome tirtsuleiba (Fazer toodab 2017. aastast alates rohutirtsujahust tehtud leiba).
*kodanikunimega Kairi Kliimand
/nginx/o/2019/07/03/12321420t1ha2a5.jpg)