Samovari ümber ja samovarist jätkub juttu kauemaks

19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumi kuraator Kristi Musteikis märkis, et samovar oli ka jõukuse näitaja, rahakamates peredes oli mitu samovari.  

FOTO: Sille Annuk

Samovarita oleks elu märgatavalt üksluisem, tõdes Tallinna ülikooli õppejõud, maalikunstnik ja ikooniloolane Orest Kormašov, kelle kodus on samovar alati olnud ning kes käis läinud kolmapäeval 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis näitust «Samovarid» avamas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tõesti, näitus pole üksluine. Tartu linnamuuseumi teadur-koguhoidja Aime Kärner ja 19. sajandi linnakodaniku muuseumi kuraator Kristi Musteikis on Jaani tänaval asuvasse väikses elektrita vanas majas välja sättinud ligi 30 erineva kujundusega Tartu linnamuuseumi kogudes olevast samovarist. Põhiosa neist kuuluvad skulptor Endel Taniloo kogusse, mille Tartu linnamuuseum omandas 1981. aastal.

Väljas on kõhukaid ja vähem kõhukaid ning siredama joonega teemasinaid. «Samovarid on toredad asjad, mis sobivad hästi sügisesse,» ütles Kristi Musteikis. «Omal ajal kogunesid inimesed nende ümber teed jooma. Samovari ümber jätkus aega üksteise ja jutu ajamise jaoks.»

Ka samovaridest endist jätkub juttu kauemaks, sest nende valmistamine algas Venemaal 1740. aastatel, esmalt Demidovite tehases Kesk-Uuralites. Seejärel kujunes teemasinate keskuseks Tuula, kus meister Ivan Lisõtsõn asutas 1778. aastal esimese ajalooliselt dokumenteeritud samovaride vabriku. Sellest ajast on Tuula samovaride pealinn ja nende tootmise keskus. 1850. aastal oli Tuulas 28 samovaride vabrikut, 1890. aastal juba 74 vabrikut. Tuula oli ka kuulus relvade valmistamise keskus. Rahu ajal sulatati kuulid, relvad ja mõõgad ning neist valmistati samovare, sõja ajal käis asi vastupidi.

Tagasi üles