Heiki Lill: kas teadlastel õnnestub parti pääsuks nimetada?

Maaülikooli dokorant. Foto: Kristjan Teedema

Kui miski prääksub nagu part, ujub nagu part ja muneb nagu part, kuid me nimetame teda pääsukeseks, on see siis ikka pääsuke? Vaatame seda küsimust Tallinna tehnikaülikoolis puhkenud skandaali näitel.

​

Pääsuke Foto: Artur Kuus

Kuulasin Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi juhiga peetud vestluse salvestist ja mis mulle meenus? Meenus ammu raamatust loetud lugu, kuidas nõukogude ajal olla väljamaalane küsinud avameelselt eestlaselt, et kuidas on lood varastamise eest karistamisega näiteks kolhoosis.

Avameelne eestlane olla seepeale vastanud, et sõltub sellest, kas oled partei liige või mitte. Sellest nüansist väljamaalane aru ei saanud. Eestlane selgitanud: kui oled partei liige, siis vahele jäädes palud seltsimehelikult kohtult andeks, lubad ennast parandada ja asuda enda moraalset taset tõstma. Seltsimehed usaldavad ja annavad veel ühe võimaluse. Kuid kui parteipiletit taskus pole, pandavat kinni.

Tehnikaülikoolis toimunut jälgides saab aru, et ega me palju kaugemale arenenud ole. Oleme moraalselt endiselt justkui Nõukogude Liidus. Kui nõukogude ajal oli otsekui auasi see, kes kui palju suutis töö juurest vahele jäämata varastada, siis nüüdsel ajal on samasuguseks amoraalselt lüpstavaks lehmaks kujunenud erinevad europrojektid.

Las aga sakslased, rootslased ja soomlased maksavad, sest neil ju raha on. Ja kas ongi tähtsust, kui palju meie, eestlased, seda Brüsseli mammonat just sihipäraselt kulutame? Peaasi, et pappi tuleks ja palju.

Kuidas siis nii? Aga seepärast, et tänapäeval nimetame kelmust ressursside ümberjagamiseks ja tuleviku kindlustamiseks. Korrektse paberitäitmise puudumist (jah ma tean, me täidame niigi liiga palju pabereid ja olen ise pabereid täites vahele jäämata lennata lasknud) nimetame teadmatuseks või ajapuudusest tingitud kõrvalekaldeks.

Aga mis on mis homme? Kas homme defineerime auto varastamist kui tänava ääres liikumist seganud seadme teisaldamist paremasse asukohta? Või saab vägistaja apelleerida väitega, et ta ju protsessi ajal ei avaldanud kirjalikult taasesitatavas vormis oma tahet?

Kas homme defineerime auto varastamist kui tänava ääres liikumist seganud seadme teisaldamist paremasse asukohta?

Kas keegi mäletab ooüütamist? Ooüütamise idee on lihtne: tuleb optimeerida riigile makstavaid makse enese tekitatud juriidilise keha (OÜ) kaudu, suurendades seeläbi kätte jääva raha hulka. See tähendab, et ei maksta kõiki neid makse, mida sirgjooneliselt asju ajades peaks.

Ja kui lõpuks selgus, et sarnast skeemi kasutab ka tollase peaministri proua, said ooüütajad justkui moraalse võidu, et säärast käitumist õigustada. Kui juba nii kõrgel tasemel tehakse, siis võivad ju ka madalama kaliibriga isikud seda ometi. Kõik, mis pole keelatud, on lubatud.

Aga tehnikaülikool? Tehnikaülikooli juhtum on õpikunäide (iroonia, kas pole?) kõigile, kes veel ei ole osanud või pole julgenud väärkasutada erinevaid rahastusallikaid. Aga miks mitte ka neile, kes juba seda kõike teevad, sest õppida pole kunagi liiga hilja. Olgu selleks siis grandid või europrojektid. Ainult vaata, mis toimub, tee märkmeid ja õpi.

Kui selgub, et selles juhtumis on tehnikaülikool käitunud igati seadustega ja muude rahastusprojekti nõuetega kooskõlas, siis braavo!, kõigil kõrgkoolidel on juhis nina all. Ja kartus kadunud.

Olgu paberid puudu, allkirjastamata või raha makstud inimestele, kes projektis ei osalenud – pole probleemi. On isegi hea, kui pole allkirju, sest siis pole ju ka dokumente võltsitud.

Suured sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas. Meeles tuleb nimelt pidada, et mitte kõik ei saa marjamaale. Keegi peab ju aeg-ajalt ka olema näidispoodu. Seega mingi risk jääb …

Seega tulebki mõista, et tahtes olla edukas teadusasutus teaduse mõistes, tuleb olla ka edukas sahkerdaja euroraha mõistes.

Tegelikult pole ju tehnikaülikool esimene ega ka viimane, kus kasutatakse rahastust sihipäratult. Küsida võib ükskõik millise teadusasutuse töötaja käest, kel vähegi kokkupuudet rahade või projektikirjutamisega. Kindlasti teab igaüks rääkida mõne loo, kas olles ise peategelane või siis projekti osaline.

Seega – kuhu koer on maetud ja kes on süüdi tema surmas? Pean silmas küsimust, kui mitu aastat on lubatud teaduse rahastamise tõusu, viimati suures üksmeeles ühe protsendini SKPst? Usun, et selle lubaduse täitmata jätmine ongi meie ülikoolid ja teadusasutused viinud olukorda, kus otsitakse meeleheitlikult raha teadustöötajate palgal hoidmiseks. Raha ei kasva puu otsas ja isegi katseklaasis ei saa seda paljundada.

Seega tulebki mõista, et tahtes olla edukas teadusasutus teaduse mõistes, tuleb olla ka edukas sahkerdaja euroraha mõistes. Aga kus on ikkagi piir, millest üle astudes leiab sahkerdaja ennast trellide tagant?

Äkki part siiski on part, mitte pääsuke?