Mihkel Kunnus: kas lihtsalt rumalus või rohepesu?

Mihkel Kunnus Foto: Sille Annuk

Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Kliima- ja keskkonnaprobleemide põletavus on selge ja ma ei hakka neid üle kordama.

Küll aga tooks mõne reaalse näite, kui sügavalt vääraks võib moonduda mõni kiiduväärne idee ja kui salakaval võib olla rohepesu. Keskkonnaprobleemidele praktiliselt reageerides tuleb selliste ohtude suhtes olla üha tundlikum ja valvsam.

Septembri alguses avaldas Peeter Krimm Pärnu Postimehes artikli «Metsis ja mets, tõed ja valed».

Tsiteerin sealt paari lõiku: «Minu arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Rail Baltic, millega seoses metsise kaitseala debatt algas, on ette nähtud autotranspordi arvelt vähendama keskkonnareostust, täpsemalt fossiilse süsiniku emissiooni. Sama eesmärk (peale riigi rahakoti ja töökohtade) on puidukasutusel. Puitu ei saa kasutada ilma puid raiumata ja naftaga võrreldes on puidu eelis fakt, et see on taastuv vara: raiutu asemele kasvab uus.

/.../

Süsiniku emissiooni vähendamine on esmatähtis ning kõik muu, eriti üksiku linnu- või loomaliigi kaitsmine tähtsusetu ja selle teostamine metsaraiete arvelt kahjulik, et mitte öelda kriminaalne.

Puit kui seni teadaolevaist ainus alternatiiv fossiilkütusele suudab kas nüüd just peatada, aga vähemalt aeglustada mõrvarlikku protsessi. Seda võimalust tuleb kasutada maksimaalselt, kasvatades tipptasemel palgimetsi nagu soomlased. Selles peaks eraomanikele eeskujuks olema just nimelt RMK, kelle kallal on hambaid teritanud juba mitu aastat.»

Öelda, et süsiniku emissiooni vähendamise nimel võib ohverdada teatud kooslusi ja liike, on enam-vähem sama, mis öelda, et inimõigused on selline üliväärtus, et selle nimel peaks olema lubatud ka mõni ennetav genotsiid või kohtuotsuseta mahalaskmine.

Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on peaaegu nagu mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Lisaks on artiklis ka sellised seisukohad, mis keskkonnaaktivismile vastandujate hulgas sagedased, näiteks oma vaimse piiratuse ülendamine kogu inimkonnale. Näiteks et puidu ahju ajamine on ainus alternatiiv fossiilkütustele. Ei, ei ole ainus. Laud on teadlaste pakutud alternatiividest lookas. Ühtlasi kutsutakse üles kordama Soome metsapoliitika vigu, näiteks võtma looduslikud ja liigirikkad kooslused maha ja rajama nende asemele monokultuursed puupõllud.

Veel tasuks tähelepanu juhtida sellele, et atmosfääriprobleemid on mitmes mõttes erandlikud ja ebatüüpilised keskkonnahoiu küsimuses. Kliimat mõjutav süsihappegaas on globaalne selle sõna otseses mõttes, lausa sedavõrd, et keskkonnakaitse seisukohalt on see peaaegu abstraktsioon.

Ometi on keskkonnaprobleemide lahendused alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed, sõna sügavamas mõttes juureni paiksed.

Terviklik globaalkeskkond moodustubki lokaalsuste summast, mille kohal hõljub atmosfäär oma globaalses erandlikkuses. Eesti roll globaalses keskkonnakaitses peab seepärast olema just nimelt lokaalne, siinsete koosluste ja ökosüsteemide kaitse.

Selles mõttes on eeltsiteeritud artikkel lausa ohtlikult ja kriminaalselt rumal. Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on peaaegu nagu mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Veel üks näide septembri lõpust. Seekord Sven Sesteri sulest. «Põlevkivist ja rohepöördest». Seal soovitab ta mitte kiirustada põlevkivisektori sulgemisega.

Tsiteerin: «Kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata.»

Tõesti. See on täpselt täiesti vale seisukoht, mille lühinägelikkust rahamaias tunnelnägemine veelgi rõhutab.

Olla kliimapoliitikas eesrindlik ja samal ajal jätkata põlevkiviga ja sellesse lausa investeerida on peaaegu mõisteline vastuolu.

2017. aastal moodustas põlevkivitööstus neli protsenti Eesti SKPst ja andis 1,5 protsenti tööhõivest. Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, neist 98 protsenti on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest. Ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et eesrindlik oleks seda jätkata!

Ometi keskkonnaprobleemide lahendused on alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed, sõna sügavamas mõttes juureni paiksed.

Veel. Eesti süsihappegaasi emissioonist tuleb üle 70 protsendi põlevkivienergeetika tõttu. Nii, see tähendab, et kõik muu kokku on alla 30 protsendi. Seal on küte ja transport. Suur osa vedelkütusest põletatakse põllumajanduses. Murdosast murdosa läheb kaubaveoks. Sellest omakorda murdosa saaks väidetavalt säästa Rail Balticu ehitamisega. Vähe sellest, et see väide on ise kahtlane ega arvesta ehitamiseks kuluvat energiat, on täiesti kriminaalne ohverdada selleks taas reaalseid kooslusi.

Sesteri artikkel kuulub rahakallistava rohepimeduse meistriklassi. Tahaks talle hüüda, et ehk ostaks pigem selle raha eest pisut tulevikku juurde Eestimaale, oo, isamaalane!

Nüüd üks lugemissoovitus. Selleks on viimane Vikerkaar, mis on keskkonnaproblemaatika erinumber. Seal on terve hulk häid ülevaateid keskkonnaprobleemidest, veest ja maastikust, rahvatervisest ja õhu­saastest, toitumisest ja teoloogiast. Eriti meeldib mulle, et kliimast on seal vähe juttu, üks artikkel. Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, Eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks-kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põllumajanduskeemia ületarvitamine ja siis juba muud.

Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks. See järeldus võib olla ka konstruktiivne ühisosa nendega, kes kliimamuutust psühholoogilistel põhjustel eitavad.

Artikli aluseks on kõne 27. septembril Tartus peetud kliima­streigil.