Keele teritaja: mitmepalgeline pikk-kõrv

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Miks just jänest sõidetakse, küsis üks nutikas lasteaialaps isalt. Aga tõepoolest, miks nimelt jänes on tehtud seaduserikkujaks? Kui sageli me üldse mõtleme sellele, miks me just nii ütleme, aga mitte teisiti.

Jänesel on nii eesti kui ka kogu Euroopa kultuuris üsna vastuoluline kuvand. Keskaegsetel gravüüridel on teda kujutatud üpriski verejanulise elukana, kes tapab inimesi eriti piinaval moel. Tapjajänest mäletavad kindlasti ka Briti huumori austajad Monty Pythoni filmist «Püha graal». Tänapäevaks on ettekujutus jänesest kui hirmsast elukast kadunud, see on asendunud kujutelmaga armsast pikakõrvalisest karvapallist, kes kalpsab lihavõtete aegu päikesepaistel urbades pajupõõsa all, ning ka seksikast napis rõivais nunnust Playboy jänkukesest.

Jänesele omistatud omadused pole teab mis meeldivad, igasugused võrdlused temaga on enamasti negatiivsed ja naeruvääristavad.

Jänes arguse võrdkujuna on eesti kultuuris sügavalt kinnistunud. Kartlikul inimesel olevat jänes või jänesenahk püksis või põues, või hoopis jänese süda sees ning arglikule põgenejale saab öelda, et tantsib jänese tantsu.

Halvustades võib paljulapselisele ette heita, et sigib kui jänes – palju ja sagedasti, ja mis veel hullem, ei hoolitse ka oma järeltulijate eest ehk lööb kui jänes pojale käpaga kõrva pihta ja saadab ta oma elu peale.

Duracelli jänes ja elektrijänes pole ka kuigi austustäratavad väljendid, pigem vihjavad liig­agarale tegutsejale, kel nutti vähevõitu. Ja ega tantsupõrandal vehkiv vedrujänes parem ole.

Lahja toidu puhul kahtlustati, et sellest on jänes läbi käinud; metsast varastamise kohta öeldi kenasti, et osteti hoopiski jänese poest. Purjus inimene polnud aga ohtralt viina-õlut kurku kallanud, vaid hoopis liiga palju jäneseid teel näinud.

Jänesel on nii eesti kui ka kogu Euroopa kultuuris üsna vastuoluline kuvand.

Aga seaduserikkuja jänes? Rahvusarhiivis leidub suurel hulgal dokumente, kus käsitöömeistrid kaebavad raele tsunftijäneste tegevuse üle. Tsunftijänes (sks k Bönhase ehk otsetõlkes pööningujänes) oli selline käsitööline, kes ei soovinud kuuluda tsunfti või keda polnud võetud sinna ning töötas seetõttu vabameistrina. Seega polnud ta piiratud tsunftiliikmetele kehtestatud reeglitega, aga samas tänapäeva mõistes solkis turgu. Et teda tsunfti ehk majja ei olnud lubatud, pidi ta hoidma end varju ja tegutsema hämaral pööningul. Üks selliseid oli Eesti barokiajastu kuulsaimaid puunikerdajaid Christian Ackermann, kelle loodud imeilusaid kantsleid ja rentaableid saame imetleda nii mitmeski kirikus tänapäevalgi.

Samamoodi nagu tsunftijänes töötas piltlikult öeldes pööningul hämaras, pidi teine seaduserikkuja, laevajänes, veetma reisi pimedas ja kitsas laevatrümmis kiilutuna lasti vahele, kuhu meeskonna pilk ei ulatunud. Vähemalt niikaua, kuni maa veel silmapiiril.

Ja kui tulid trammid-trollid-bussid-rongid, tulid ka kõik muud jänesed.