Linnakirjanik Vahur Afanasjev: Tammelinn näitab, kuidas hästi ellu jääda

Tammelinn   

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Rongimürin kandub kõmades puiesteil, sumbudes tänavarägastikus, kuhu satuvad ainult kohalikud elanikud. Krundid peaksid jutu järgi suured olema, ent paljud leiavad naabri silma eest pelgupaiga vaid ülekasvanud põõsaspuude varjus või majas. Majad, kui mõned esindustänavad maha arvata, on igaüks isemoodi ehitatud või remonditud. Madal ja lai piirkond, aga ometi tundub, et telemasti sõrestik ripub kõikjal otse pea kohal. Nõrgema närviga inimesed arvavad lausa, et kui kõrgub, siis kindlasti ka kiirgab. Parke õieti pole. Mänguväljakuid napib samuti. Tartu mõõtkavas on kesklinn kaugel. Tänavad kitsad. Mis linnajaoga tegu? Õige, see on elitaarseks peetav Tammelinn.

Mäletan, sõber ütles kunagi, et «selle raha eest oleks isegi Tammelinna maja saanud, aga …». Ja ehitaski linnast välja uue maja. Agad olid vanematele eramajadele omased. Väikesed toad ja liiga palju raisatud pinda, kütmine söe või elektriradiaatoritega, katus lekib. Teeb see elamise tõesti talumatuks? Ilmselgelt mitte. Ei kahtlegi, et Tammelinnas saab päris õnnelik olla. Nagu Annelinnaski.

Tamme staadioni lähedal, linnaosa vanemas osas asuvad tõesti uhked villad. Valdavalt puust, mansardkatuste ja laiade verandadega. Olen näinud fotosid sõjaeelsest ajast, mil Tammelinn oli veel lage uusarendus. See, kui kenad on Tammelinna puiesteed värvilisel sügisel või võrasid katva härmalumega, annab praegustele uusarendustele lootust – tuleb vaid puud istutada ja põlvkond-paar oodata.

Suurem osa Tammelinna on pigem egalitaarne. Ja miks peakski olema elitaarne? Euroopa peatse kultuuripealinna deviis on «ellujäämise kunstid». Ellujäämine pole eliidi privileeg ega, muuseas, ka mitte lihtsama rahva ainuõigus. Mu jaoks sümboliseeribki Tammelinn ellujäämist. Vist ei eksi oletades, et väga paljud sealsed majad on oma kätega ehitatud. Laenatud kelleltki segumasin, hangitud tuttava kaudu raudbetoonpaneelid keldrilaeks, veetud ise juhtmeid ja meisterdatud korstnapits.

Kord käisin Tammelinnas üht majakest vaatamas. Ostumõtetega. Nibin-nabin oleks rahast välja tulnud. Maja oli omamoodi armas, aga poolenisti savist seintega, esimese iseseisvusaja hallid katusekivid väsinud, paljud neist töökohalt lahkunudki. Saunaga kõrvalhoone tundus konstruktsioonilt kõva, ent seinad paistsid läbi. Hakkasin pelgama, et mu jõud ei käi tollest projektist üle – ja ostsin hoopis Vaksali kanti korteri, mis samuti koledal kombel tööd nõudis. Ei oska takkajärgigi tark olla ja öelda, kas otsustasin õigesti või poleks pidanud kumbagi võtma.

Ellujäämine ei tähenda tingimata hurtsikuid. Ellu saab jääda hästi. Mõni Tammelinna maja on päris mastaapne, väljast vaat et loss. Mõni tagasihoidlik, aga siiski tellistest. Mõni puust, aga krohvitud. Mõni krohvimata, aga vahetatud akende ja soojuspumbaga. Kunstilise tervikuna süva-Tammelinn ei raba, see on tõsi. Karlova majad on silmale kenamad vaadata – kui vaadata mitut maja korraga –, ehkki enamjaolt rajasid ettevõtlikud inimesed nood väljaüürimiseks, mitte enda põliskoduks.

Tammelinna ilme talumiseks tuleb mõtelda üksikisikule. Ehk lausa isiksusele. Pea iga maja on ehitatud koduks, mitte naabermajaga haakuvaks kunstiteoseks. Nõnda mõteldes on Tammelinna eklektika nauditav. Vaevalt tuleks kellelgi esimese valikuna pähe, et viiks välismaalasest sõbra Tammelinna vaatama. See pole mingi värvikirev kunstnike linnake, kus turist saab mälukaardi täis klõpsutada, vaid asjalikult, võimaluste piires ja enda jaoks ehitatud maailm.

Tartus on täiesti võimalik elada aastaid Tammelinna läbides, aga selle sisu õieti tundmata. Sõidad Riia või Aardla tänaval ega teagi, et Ringtee-äärsete ehituspoodide taga asuvad uuemad kortermajad. Avastasin need üpris juhuslikult paari aasta eest. Ja seda, et ehituspoed on ametlikult Tammelinn, sain teada seda lugu kirjutades. Õieti pole see tähtiski, sest linnajagu pigem tunnetatakse, kui et aetakse selle piire kaardilt.

Tammelinn pole aga sugugi valmis. Endisesse maaülikooli õunaaeda kerkivad üksikelamud. Põnev on näha, kui hästi valdame tänapäeval ellujäämise kunsti. Loodan, et õunaaiarajoon pakub mulle hea üllatuse. Eesti rahvas elab ju praegu seni parimaid päevi. Pole põhjust, miks uued majad ei peaks Tammelinna alguse vanadele villadele silmad ette tegema.

Tagasi üles