Stepan Karja: põhikooli alavääristamine riigi tasemel

Stepan Karja

FOTO: Margus Ansu

Siiamaani on olnud õpilaste hinded ka õpetaja töö tõhususe peegeldus, kuigi gümnaasiumid uusi õpilasi välja sorteerides ei hooli neist hinnetest ega õpetajate arvamustest.

Põlva gümnaasiumi direktor Alo Savi püüdis lugejaile väita (PM, 10.10), et põhikooli riikliku eksamiga kogutud andmestik ei näita adekvaatselt, kas lõpetaja on piisavalt õpetatud ja tark ning eksam ei täida ka muid riiklikes dokumentides püstitatud ülesandeid. Järelikult pole suurt aja- ja ressursside kulu nõudvat protseduuri vajagi, selle asemel korraldagu eksamid iga kool ise oma parema äratundmise järgi, küll riikliku õppekava alusel. Nii kannavad kordamineku eest vastutust kool ja õpetajad. Kas nad siis praegu ei vastuta?

Lubades põhikoolidel korraldada senisest vähem aega ja töövaeva nõudev lõpueksam näitavat riik Savi väitel koolide ja õpetajate suhtes senisest suuremat respekti: «Sedasama respekti, mida eesti kool ja eesti õpetaja hädasti vajavad ning millest meil iga päev valjusti kõneldakse.»

Kirjeldades riiklike eksamite kahtlase väärtusega toiminguid ei maini ta, et samad toimingud veel bürokraatlikumal moel tehakse gümnaasiumides. Miks mitte ratsionaliseerida korraga kogu koolisüsteem?

Savi väidab: «Ma ei tea Eestis ühtegi gümnaasiumi, mis võtaks õpilasi kümnendasse klassi vastu põhikooli riiklike lõpueksamite tulemuste alusel.» Kiites üht silma kinni pigistades gümnaasiumidesse vastuvõtmise korda, kus põhikooli lõputunnistust loetakse vähetähtsaks paberiks, respekteerib ta seadusega tsementeeritud usaldamatust kooli ja õpetaja suhtes. Sellest sageli kirjutatakse ja kõneldakse, kuid tegu, mis olukorda parandaks, isegi ei kavandata.

Elanud pikalt põhikooli õpetaja ametit pidanud naiskodaniku kõrval, kuulsin iga talve lõpus, kuidas gümnaasiumide vastuvõtukatsed põhikooli õppetööd häirisid, ja mitte ainult paar nädalat, vaid mitu kuud. Sest õppimishuvi kaob nii gümnaasiumi pääsenutel kui ka läbikukkunutel. Gümnaasiumide näiline võit, et tagavad võimaluse õppeaasta viimased kuud häirimatult töötada, tundub endale jalga tulistamisena, sest uustulnukad, kes kevadel pärast vastuvõttu on koolipingis aega surnuks löönud, vajavad 1. septembrist alates tublisti turgutmist.

Ma ei oska arvata, millest sündis mõlgutus, et lapsed õpivad nagunii huvi ja innuga ning neid ei maksa tagant sundida. Olgu direktori sõnad kuitahes ilusad ja õilsad, ei usu ma ometi, et tema juhitavas koolis ei leidu ühtki looderdajat, tundide segajat, põhjuseta puudujat, teiste kiusajat jne. Küllap on tavaline kool tavaliste õpilaste ja õpetajatega, kes oma kutseoskusi rakendades püüavad lastesse süvendada arusaama, et koolis õppimine on neile töö, olles solidaarne Lauri Leesiga, kes väidab (PM Arter, 12.10): «See on sama töö, mis issil ja emmel, kuhu nad hommikul lähevad ja mille eest nad saavad tasu: see toit, mis me sööme, ja need asjad, mis ostame, on kõik saadud suure töö ja vaevaga.»

Ma ei oska arvata, millest sündis mõlgutus, et lapsed õpivad nagunii huvi ja innuga ning neid ei maksa tagant sundida.

Küllap on Leesi näinud rohkete tööaastate jooksul sadu särasilmseid lapsi, kes õpivad esimesest klassist alates suure huvi ja innuga, kuid ta ei karda ikka ja jälle korrata, et õppimine nõuab lapselt pingutusi, keskendumist ja enda sundimist, et tuupida pähe valemeid, keerulisi reegleid ja mõisteid, reeglipäratuid sõnu ja lausevorme, aastaarve jne. Ja selle raske töö tulemusi mõõdetakse hinnetega. Leesi: hinne ongi lapse palk, ja normaalne pedagoogika ei tunnista õigeks lapse töö hindamata jätmist.

Siiamaani on olnud õpilaste hinded ka õpetaja töö tõhususe peegelduseks, kuigi gümnaasiumid uusi õpilasi välja sorteerides ei hooli neist hinnetest ega õpetajate arvamustest. Kokkuvõttes on see põhikoolide alavääristamine riiklikul tasemel.

Koolielu uperpallitajatel tasuks Leesi arvamusi arvestada. On ju ta ise kindel tõend sellest, kuhu võib järjekindla õppimisega jõuda – inimene on aastakümneid õnnelikuna oma rada käinud.

Olgu ka üks isiklik tähelepanek. Noores põlves sattusin paar-kolm korda hiljuti manalasse läinud akadeemik Peeter Tulviste vanemate majja. Olles seal esimest korda, jäi pilk pidama heledalakalisel poisikesel, kes askeldas puukuuri esisel; korjas pinnud ja kooretükid korvi, viis kuuri, võttis reha, rehitses ja tõmbas isegi luuaga platsi puhtaks. Seejärel leidis poiss, kaheksa- või üheksa-aastane, tegevust lillepeenral, kus öine vihm oli mõne lilleoksa vastu maad peksnud.

«Väga töökas poiss,» pidin isale kinnitama. Isa vastu: «Aga tänavu saigi Peeter need uued kohustused.» Mu kulmukergitusele järgnenud selgitus ei jäänud täpselt meelde, aga kindlalt mäletan, et nelja-aastane Peeter pidi raadiolt tolmu pühkima, seitsmeseks saanult pandi talle kohustus hoolitseda, et tualetis oleks alati parajaks lõigatud paberit, ja tol kevadel sai ta enda hoolde puukuuri ja selle esise ning pidi hooldama tikripõõsaste rivi ette rajatud lillepeenart.

Võimalik, et Peeter Tulvistest oleks tulnud väljapaistev teadlane ka täiesti teistsuguse, näiteks nn vabakasvatuse tingimustes sirgudes, kuid selleks oletuseks pole vettpidavat alust, küll aga saab väita, et tema töökuse, korraarmastuse ja kohusetunde alged sai ta eluteele oma vanematekodust. Ja selliseid näiteid ei ole vähe.

Tagasi üles