Inimesed ei teagi, mis mees see Tõnis Mägi nüüd on!

Tuli pragiseb pliidi all, punased roosid on vaasis. Tõnis Mägi pakub kohvi, endal käes suur kruus, kust parasjagu rüüpab. Portselan tuleb, saba püsti.

Mäletan Priit Pääsukese uuest filmist «Vaikus valguses» ja Tõnis Mäe enda raamatust «Müümata naer», et Mäel peab olema kollane kass. Seesama kass, kelle kohta on tal seitsmekümnendatel loodud laul, mille järgi saab ilusasti valssi tantsida: «​Jah, ükskord on see kõik juba olnud ja põrand on tolmus, ja voodisse roninud kollane kass …»

Kollane kass ilmus Tõnis Mäe akna taha 30 aastat hiljem pärast tolle laulu sündi nagu tõeline déjà vu. Laulu pealkiri on ka «Deja vu».

Mingid sümbolid on olnud teel kogu aeg. Ära mine vasakule, mine paremale, siin tee stopp. Nagu liiklusmärgid, elu tee märgid.

Mägi nimetab niisuguseid kogemusi aja kaarteks või aja sildadeks … Et ütled midagi või teed või soovid, ja siis see ilmubki su ette, läheb täide.

Selgub, et kollane kass Tiki on oma maise elu ära elanud ning nüüd on tema asemel kirju Portselan. Majas on veel lumivalge Marmor, keda Tõnis Mägi Sergeiks kutsub.

«Ta niikuinii ei kuule,» põhjendab Mägi, sest usub, et kõik valged kassid on kurdid.

Kaasa Kärt Johansoni ei ole kodus. On Šotimaal. Tütred Liidia ja Mirt läksid hommikul rongiga kooli. Mägi kütab maja soojaks.

Maja on nagu laev.

Kapten keset maad

Esikus viib uks vaskse kirjaga «Captain» tillukesse tuppa, kus asub Hermann. See on klaverimeistri Hermann Juraku käe all valminud pill J. Hermann, mille pikk heli ja kõla kvaliteet avaldavad muljet tänapäevalgi.

Hermann Juraku töökoda tegutses Tartus 1910. aastast 1940. aastani.

Tõnis Mäele kuuluv Hermann on olnud nende pere käes alates ajast, mil ta ema Tatjana, kel oli imekaunis hääl ja kes oleks võinud tõusta Eesti üheks parimaks ooperi- ja operetilauljaks, elas Saaremaal. Hermann rändas koos emaga lahtises autokastis mandrile ja on rännanud edasi kogu elu. Tõnis Mäe isa Nestor oli samuti saarlane. Isa kohtas ema Eesti Raadio segakooris, mida juhatas Jüri Variste.

Aga Hermann asub nüüd kapteni kajutis, majas, mis näeb välja nagu laev.

«Sa häälestad iseennast ja siis hakkad kõlama nagu pill,» ütleb Tõnis Mägi, keda inspireerib ta pianiino J. Hermanni ebatavaline kõla. «Ja see häälestamine käib kogu aeg, ja siis jääd ootama.» Foto: Kristjan Teedema

Kuidas saab täisverd saarlane Tõnis Mägi elada kaptenina keset maismaad ja merd ennast ei kuskil?

«See ei ole probleem. See meri on mu sees olemas, see jääb elu lõpuni nii,» vastab ta.

Mägi kirjeldab oma varase lapsepõlve mälupilte Meriväljalt. Ta ema, Saaremaalt tulnuna, elas Meriväljal sugulaste juures majas, mis oli samuti nagu laev, vaatega merele, kellegi Hollandi meremehe ehitatud. Kemmergus oli illuminaator, teisele korrusele viis messingist käsipuuga keerdtrepp … Tõnis Mägi mäletab, kuidas ta väikse poisina ronis hommikuti pööningule, kus oli vitraažaken, sellel üks ruut katki, kust laps ulatus välja piiluma.

Elu nagu ring

«Vaata, mis elu teeb – selline ring!» ütleb Mägi ja näitab kätega suure ringi. «Vanasti sai küll itsitatud nende vanameeste üle, kes muudkui rääkisid, et näe, kuidas elu on läinud … Aga tegelikult ka! Mingid märgid, mingid sümbolid on olnud teel kogu aeg. Ära mine vasakule, mine paremale, siin tee stopp. Nagu liiklusmärgid, elu tee märgid.»

Meriväljal seisis Hermann külmas toas, verandal. Tõnis Mägi mäletab veel, et käis iga päev selle klahvidel pats-pats-pats mängimas. Aga põhiline, mis ta tegi, oli, et ta hüüdis ülevalt kaane vahelt sisse «Uuu-uu!».

«Ma ütlen ju filmiski, et see heli, mis klaverist tuleb, kui sinna sisse hüüda, on nii salapärane ja kummaline, et see mulle laksu andiski,» arvab ta.

Priit Pääsukese filmi «Vaikus valguses» esilinastused nii Tallinnas kui Tartus olid välja müüdud. Räägin Tõnis Mäele, kuidas ma ise pääsesin kinno hoopis reede õhtul kell kuus ja seal oli …

«Neli inimest,» pakub Mägi. «Ei olnud, viis oli,» parandan teda.

Aga keegi neist ei krõbistanud ega luristanud. Popkorni lõhn ei ärritanud nina ja lõputiitreid sai rahulikult ära vaadata. Siiski oli publiku puudumisest meel natuke kurb.

«Ma ei ole üllatunud, muide,» ütleb Tõnis Mägi. «Ma arvan, et ega neile dokfilmidele, mis inimestest tehtud, pole kunagi suurt jooksmist. Nii ka minu omale. Püssipaugutamist seal ju pole, erootilisi stseene peaaegu üldse mitte, no välja arvatud see koht, kus mul ülakeha paljas …» Mägi naerab luks-luks.

Märgin, et osa inimesi võib ehk pettuda, kui nad näevad, et kinolinal ei rullugi lahti kuulsa muusiku elulugu. Et portreefilmi fookuses on Tõnis Mäe loomingulisest elust vaid viis aastat.

Aga sellest loomingulisest elust võtab osa terve pere. Filmis laulavad ta naine ja tütred. Seal näeb, kuidas Tõnis Mäe muusikat salvestatakse Tartu Clockworki stuudios ning kuidas üht ta laulu püüab sisse laulda väike Liidia. Ja kuidas Mirt mängib klaveril instrumentaalset pala «Vestlus Hermanniga», mis ongi Mirdile pühendatud.

Laste ja muusikaga kaadrid on väga kaasahaaravad.

Priit Pääsukese portreefilmi «Tõnis Mägi. Vaikus valguses» esilinastusel Solaris Apollo kinos. Foto: Konstantin Sednev

Siis ütlen Tõnis Mäele, et minu meelest on film kuidagi sünge … Et liiga palju hämaraid kaadreid, sügist ja talve, et valgust on vähe.

Tõnis Mäe silmad lähevad suureks.

«Sa oled esimene inimene, kes nii ütleb.» (Vestlus on viinud meid sina-peale.) «Mitte keegi ei … Vastupidi, kõik ütlevad, et jube helge film. Millist muusikat sa kuulad?»

Vastan, et kõige suurema naudinguga kuulan ta ballaade, «Liivakella» näiteks.

«No aga «Liivakell» on samuti sünge!» ütleb Mägi.

«Ei ole sünge, see on lugu, mis ajab nutma … Aga see ei ole sünge!» vaidlen omakorda.

Asi, mida Tõnis Mägi öelda tahab, on hoopis see, et mitte keegi ei ole talle viiekümne aasta jooksul pihta saanud, olgu teles või raadios või paberis. Tavaliselt on põhjus selles, et aega on vähe, et kõik tahavad, et rägi-räägi kiiresti. Nüüd on suurel linal terve tund ja 15 minutit ning filmitud on viis aastat.

«Kui lõpp kihvtilt tehtud on see kõik! Kui palju sümboleid see film kokku viib,» räägib Mägi ja osutab filmi lõpuloole «Kondorile». Kondor lendab päiksesse. Siis räägib, kuidas 1975. aastal kirjutatud laulus «Pimedale muusikule» on tal tulilind ju täpselt samasugune sümbol. Mõlemad on lendavad olevused, mõlemale on vabadus oluline, et saaks puurist välja.

«Need asjad tulevad kaarega tagasi. Jah, ma ei ole üldse nõus sellega, et film sünge on,» jääb ta endale kindlaks.

Põhjus, miks rahvas kinno ei jookse, võib Tõnis Mäe meelest olla see, et tema uusi laule ei mängita. Mängitakse neid, kui ta oli 30-aastane. Aga uusi, sel sajandil tehtud, peaaegu mitte. Ometi – kui palju plaate on tal välja tulnud!

«See ei ole aga muidugi enam Mäx,» sõnab Mägi ise. «See on Tõnis Mägi. Seitsmekümneaastane Tõnis Mägi.»

«Mõttelaad on umbes selline, et need ei lähe rahvale peale. Aga see ei ole õige mõttelaad. Ma olen ka osa rahvast,» ütleb Mägi. «Ma olen siukeste asjade vastu, ma olen ju kontra kogu aeg olnud. See tekitab segadust ja inimesed ei teagi, et ma olen niisugune mees nüüd! Ma ei ole jäänud sellesse aega, kus ma laulsin «Püha Elmo tulesid».»

Müüdud raamat

Kui Andres Noormets 1996. aastal lavastas Ugalas «Timm Thaleri ehk Müüdud naeru», palus ta Tõnis Mäel sellele muusika luua. Tõnis Mägi sai lavastuses isegi rolli – mängis Timmi isa –, see oli üks ta esimestest teatrilava rollidest üldse.

Järgnev elu on neid draamateatri osasid ridamisi toonud, praegugi on ta misjonär Peetrus Kakevaldus lavastuses «Kaupo ja Lembitu», mille Jaan Tooming ERMis just välja tõi.

«Timm Thaleris» müüb nimitegelane ära oma naeru selle eest, et tulevikus võita kõik kihlveod, mis ta iganes sõlmib. Kas raha teeb õnnelikuks, kas ilma naeruta on võimalik õnnelik olla, küsitakse ses loos.

Kümme aastat hiljem ilmub Tõnis Mäel Berk Vaheriga kahasse kirjutatud elulooraamat «Müümata naer». Viie aasta pärast selle kordustrükk. Raamatukauplustes ei leia neist kumbagi.

«Müümata naer» on ära müüdud!

«Inimesi ju tuleb ja lõpuks ikka saab otsa,» ütleb Mägi selle peale leebelt ja lisab: «Ma arvan, et seda «Vaikus valguses» filmi hakatakse ka otsima mingil hetkel.»

Inimesed ehk mäletavad veel tollest müüdud naeru etendusest Tõnis Mäe esitatud «Laulu Timmile», sõnad Andres Noormets. «Võida ära kõik, mida võita saad. Selle kaudu väe endas avastad. Salasõnumid kivi all, mõnel aknal või väraval, laeka sees, ootel veel …»

Sel sügisel avanes Tõnis Mäe ees otsekui laegas. Tal tuli kuus või seitse uut lugu järjepanu. Nüüd sätib ta neid oma uuele plaadile.

Filmis «Vaikus valguses» on stseen, kus Tõnis Mägi ütleb igatsevalt, et näe, tal on klaveri peal salvesti, aga et kui saaks sellesse kätte Hermanni enda kõla. Selle, mis teda tõeliselt inspireerib.

Tõnis Mägi ja Priit Pääsuke. Foto: Konstantin Sednev

Läheb mõni aasta mööda, film saab valmis ja soov täitub.

«Tead, tehnika on läinud nii palju paremaks. Mikrofonid pannakse külge, ja selle kõla saab siinsamas kodus kätte,» kiidab Mägi õnnelikult. «Mängisin ja laulsin korraga sisse. Kõik oli kohe paigas!»

Kas tõesti vastab tõele see, et Tõnis Mägi pole päevagi muusikat õppinud?

«Laiskus on selle nimi, muud midagi,» kõlab vastus. «1970. aastatel käisin vist neli korda ühe mehe juures, kes andis mulle justkui …»

Tõnis Mägi väidab, et ta ei tunne noodikirjagi. Et mängib ju peast. Aga õnneks on tal nüüd tütar Mirt, kes ta lood üles kirjutab.

Ja tegelikult ei saa ta ise ka aru, mis toimub, kui ta käed klahvidele paneb. Kust see kõik tuleb?! Mingit komponeerimiskunsti pole ta õppinud.

Üks väga tuntud pianist, klaveriprofessor, on Tõnis Mäelt pärast üht tema esinemist küsinud sedasama: kas Mägi pole tõesti muusikat õppinud? Mägi siis tunnistas, et eks ta on natuke põdenud jah, et tal akadeemilist haridust pole.

Nüüd enam ei põe. Aga siis mõtles küll, et võiks ju targem olla, ja kui oleks ikka kontsi (konservatooriumi) lõpetanud, siis kirjutaks praegu niisuguseid oopusi et oss-ass-saa!

Klaveriprofessor arvanud vastu, et kes teab, võib-olla oleks konservatoorium ta hoopis ära rikkunud.

Elva lähedal Peedul on Tõnis Mägi taga-aias ümmarguse aknaga saun, mis kui kummulipööratud paat. Aga merd ei kuskil. «See meri on mu sees,» ütleb ta. Foto: Kristjan Teedema

Seda usub Tõnis Mägi nüüd juba isegi. Ta meenutab üht teist muusikainimest, kes on öelnud, et kuule Mäx, selle loo eest saaksid sa solfedžos kahe, nii ei tehta, viska minema see. Aga siis lisas: «Tead, jube hästi kõlab!»

Mis elu kõik toob

Paar aastat tagasi leiti Tõnis Mäe peast pallike. Neurokirurg, praegune Tartu ülikooli rektor Toomas Asser opereeris teda. Kasvaja oli healoomuline, kõik läks hästi.

Kas peaks inimesel kahju olema sellest, mida aeg temaga teeb? Või kartma, mis teda ootab?

Filmis on koht, kus Tõnis Mägi ehmatab ja stuudios peaaegu pahandab, et miks Kärt ei öelnud talle, et kuule, Tõnis, sa laulad mustalt.

Või kuidas talub laulja seda, kui avastab, et ta kõrged noodid ei lenda enam?

«Ma püüan seda seletada nii, et kui sa oled võtnud endale ühe tee, siis see on sinu elu kutse. 70-aastaselt ei kujuta ma ette, et ma laulaksin «Anna mulle andeks» või «Soley, soley». Kui ma neid edasi laulaksin, tähendaks see, et ma olen istuma jäänud seal elukoolis. Mu arust tuleks nii palju kui võimalik edasi minna. Loodetavasti inimene saab ikka targemaks.»

Tõde on see, et Tõnis Mägi teeb hoopis teistmoodi asju. Kui varem tundsid kõik teda ekstraverdina, siis nüüd avaneb ta sisemaailm. Oma viimaseid lugusid esitab ta ülivaikselt, jutustades. Mägi ei vaja neid kõrgeid noote nüüd.

«See ei ole aga muidugi enam Mäx,» sõnab Mägi ise. «See on Tõnis Mägi. Seitsmekümneaastane Tõnis Mägi.»

Tuli on pliidi all kustunud. Muusik tõuseb ja viskab sütele halge peale. Märkan, et punaseid roose ei ole mitte ainult laual, vaid ka akna peal.

Jaan Tammsalu Foto: Albert Truuväärt

Jaan Tammsalu, Eesti vaimulik

Film sõbrast meeldis. Ega see polnudki eluloo film. Pole ju ka Arvo Pärdist, Tõnu Kõrvitsast tehtud filmid eluloofilmid. Kurb lugeda, kuidas mõni kurjustab, et miks pole selles filmis räägitud mõnest seigast tema elus. See pole Kuuuurija või Pealtnägija.

See on mõtlik film loojast. Tõnis Mägi on öelnud, et Looja on loonud meid loojateks ja Tõnis on looja. Kes jõuaks neid sadu laule kokku lugeda, mida ta on loonud? Kes teine Eesti lauljatest on laulnud nii palju oma loomingut, teinud ka lauludele sõnu ja viisistanud mitmete väga heade luuletajate väga häid luuletusi. Kes luges selle filmi pealkirja «Vaikus valguses», taipas ehk minnes, mida ta vaatama läheb. Mulle meeldis selles palju. Klaveritesse hõikamine, lageraiest kurvalt rääkimine, paljud võimsad lõigud laulmistest. Meeldis Tõnise enesekriitika – kartus, et ta ei saa enam nootidele pihta. Tegelikult on ta häälesse aastatega lisandunud palju küpsust, sügavust ja ta oskab selles ulatuses, mis on olemas, hämmastavalt ja sügavalt helipilte luua. See film avas mingeid külgi Tõnis Mägist – inimesest ja loojast. Mulle meeldis.

Režissöör Priit Pääsuke. Foto: Luxfilm

Priit Pääsuke, režissöör

Loomine ja loovus on mind juba mõnda aega huvitanud. Ka Mart Tanieliga kahasse tehtud film «Impromptu» rääkis sarnastel teemadel. See visuaalsus, mis on pandud Tõnise muusikasse, samuti muusika soojus ja sügavus inspireerisid mind seda filmi tegema.

Kuus aastat tagasi oli Tõnis minu jaoks see, kes ikka veel loominguliselt otsib, mis tundus põnev. Ta plaat «Teine ruum» kõlas kohati nagu mingi muinasjutu unenägu, kus tahaks ise ringi käia, uurida ja käega katsuda asju.

Enne filmi tegemist polnud ma Tõnisega tutvunud, aga olin kuulanud tema muusikat ja lugenud tema raamatut.

Mida ma temalt filmi tehes õppisin?

Et ei tasu peljata seda, mida te enda sees kuulete ja näete, vaid lasta sellel päriselt ka juhtuda. Loomine on selline meeldiv ja vabastav tegevus.