VIDEO! Tartu Postimehe ajakirjanikud mängisid esmakordselt squashi
Squash – rohkem kui palli peksmine vastu seina

Spordialasid, millest olen kuulnud, aga mille tegelikku sisu ei aima, on võrdlemisi palju. Mõni aeg tagasi kuulus nende hulka seinatennis ehk squash. Teadsin ainult, et see ei ole tennis, ei ole indiaca, selleks on vaja üht suurt saali, nelja seina ja reketeid.

1. oktoober. Karge sügishommik. Kell on kaheksa, kui toimetusest kolleegide, reporter Eili Arula ja fotograaf Kristjan Teedemaga Ihaste poole stardime. Küllatki kaugel minu jaoks igapäevaseks trenniks. Ja varajane kellaaeg tugevaks treeninguks. Jõuame Tartu squashiklubi juurde, kus näen autos istumas meest, soni peas, lai naeratus näol. See on Toomas Õige, meie tänane treener. Varahommikusele treeningule tuleb mängu uudistama ka Lii Saarma-Eriksoo, kes koos abikaasaga ehitas Tartu klubi nullist üles.

Eesmärk on ellu jääda

Enne kui saali siseneme, küsib treener Õige, miks me täna siin oleme. Eili, kellel samuti pole squash'iga erilisi kokkupuuteid, seab eesmärgiks elusalt toimetusse tagasi jõuda. Mina ise ei soovi alustuseks rohkem kui mõista, millise alaga on tegemist. Ometi selgitab treener, et just see «miks» on kõige olulisem, et mängu planeerida. Selgub, et kuigi squash'i mängitakse paarilisega, on tegemist ühtlasi väga personaalse alaga. Meie väheseid kogemusi ei pea treener probleemiks. «On ju elust näiteid, kus tullakse mitte millegi pealt ja õpitakse uus asi selgeks. Ainult tahtmist on vaja,» räägib Õige, kes hakkas alaga tegelema oma karatetreeneri Heino Nõela näitel.

«Kui midagi haiget sai, siis minu eneseuhkus. Arvasin, et olen paremas vormis, aga selgus, et isegi tühine minutine spurt võttis võhmale.

Tahtejõudu meil jagub. Oleks soov isegi kohe mängima hakata, aga treener hoiab tagasi. Kõigepealt tuleb õppida, kuidas reketit hoida. Väga olulist rolli mängib pöidla ja nimetissõrme asend. Ka tuleb õppida väikest palli reketi peal «põrgatama». Sooritame ülesannet mõne minuti ja tunnen, et asi on juba täitsa käpas. Liiga vara hõiskasin, pall kukub veel mitu korda maha. Siin mängus tuleb olla kannatlik.

Aeg hakkab tiksuma

Nüüd ootab ees midagi sootuks teistsugust: reketid käest ja seina äärde. Ühe minutiga tuleb kiirendada ühest seinast teiseni nii mitu korda kui võimalik. Anname jalgadele valu ja püüan hoida sooritust viimase sekundini maksimaalsena. Treener jääb rahule. Eili paneb alguses nii kõva tempo peale, et viimased jooksud on talle päris rasked. Võhmale võtab väike surts küll.

Siis haarame reketid uuesti kätte ja kell pannakse käima. Ühe minuti jooksul tuleb palli põrgatada seina vastu niipalju kui võimalik. Saan hoo hästi sisse, Eilit vaadates näen, et temagi on kibe käsi. Aga kohe, kui kõrvale vaatan, läheb kõik valesti. Keskenduda tuleb siin üksnes reketile ja pallile. Peame kõva häälega iga põrget lugema ja tunnen, et nüüd aitab kaasa mu rütmitaju tantsijana. Sooritan 80 põrgatust, mis on treeneri sõnul esimese korra kohta hea. Kas nüüd mängima?

Õudusunenägu nimega serv

Minu rõõm ei kesta kaua. On aeg mängima hakata ning esmalt tuleb õppida servima. Pall tuleb visata õigele kõrgusele, reket tuua alt ja serv anda õiges suunas. Juba esimesest minutist saati on kõik ebaloogiline. Esimene katse, reket ei puutu isegi mitte palli. Teine katse, kordub sama. Järgmine katse, pall lendab kõrge ülemise akna vastu ja käib korralik mats. See, et pean servi sooritama maha joonistatud kasti piiridest ning hoidma palli pidevalt mängus, osutub eriti keeruliseks. Eili seevastu vihub serve silmagi pilgutamata. Treener saab minu kui keerulise õpilasega hästi hakkama, parandab pidevalt asendit ja hoiab tuju üleval. Servime kordamööda, Eili vastu seina, mina vastu akent. Mõne aja pärast saan tehnikale pihta. Squash pole sugugi nii lihtne, kui arvasin.

Ohtlik finaalmäng

Lõpuks saame squash'i mängida nii nagu see tegelikult käib. Nüüd on kasutusel kõik neli seina ja lubatud erinevad suunad, peaasi, et pall mängus püsib. Kui saad pallile pihta või ei servi piirdest välja, kogud punkti. Kui eksid serviga või hoopis kaotad palli, saab punkti vastane. «Keskendu mängule, ära maga,» hüüab treener mulle. Konkreetne ja aus. Mäng õpetab hästi tiimitööd, kuhu solvumine ei mahu. Jookseme Eiliga risti-rästi mööda suurt valget saali. Ilmselt meie fotograafile Kristjanile tundub see klaasi tagant vaadatuna üsna naljakas. Aga mängusaalis on hoopis teine maailm. Vahepeal tekib hasart, vahepeal isegi hirm. Tõsi, siin tuleb olla ettevaatlik, et vastasele mitte reketiga viga teha. Eili on tõsine võistluskaaslane, kellel jõudu juba jagub. Mõni serv on nii tugev, et seina võiks auk tekkida. Paar korda katan pea kinni ja hoian naljaga pooleks hinge kinni, et lahkuksin saalist ikka tervena. Naerame kõvasti, kui pall jälle absurdsesse kohta lendab, kiidame üksteist, kui suudame palli mängus hoida vähemalt kümme puudet järjest. Karjume, kui tundub, et teisele otsa jookseme. See kõik on väga lõbus ja samas tohutult intensiivne. Poolteist tundi on möödunud, oleme näost punased, aga tuju on uskumatult hea.

Muljed pärast mängu

Eili Arula sõnul pani squash ta tõsiselt proovile. «Kui midagi haiget sai, siis minu eneseuhkus. Arvasin, et olen paremas vormis, aga selgus, et isegi tühine minutine spurt võttis võhmale. Tagumine aeg end käsile võtta.» Mina võin öelda, et ühe mängu jooksul käisid läbi väga erinevad emotsioonid. Nüüd küll enam toimetuses Eiliga jamada ei julge. Ta on päris ohtlik. Aga mäng oli tõeliselt lõbus ja viis mõtted mujale.

Treener Õige on esimese mängu tulemusel optimistlik. «Põnev oli. Kui on huvi ja tahtmist, saab iga palli kätte. Jalad kõhu alt välja ja ongi korras.» Õige ütleb, et just heaolutunne on see, mis inimestes suuri muudatusi esile kutsub. Ta teab rääkida lugusid mängijatest, kes alustasid treeningutel kõvade napsu- ja suitsumeestena, kuid on nüüd sellest üldse loobunud. Õige sõnul võib mängima tulla nii varahommikul, nagu meie täna, kui ka õhtul, kui tööst on kogunenud palju pingeid ja väsimus.

Kui küsin Tartu Squashiklubi asutajalt Lii Saarma-Eriksoolt, kas mängima peab tulema koos kaaslasega, lükkab ta mu eeldused ümber. «Meil on mitmeid mängijaid, kellel pole paarilist ja siis viime inimesed omavahel kokku. Julgustan huvist alati märku andma,» rääkis Eriksoo.

Mina jään oma tänase mängupartneri Eiliga igal juhul väga rahule. Kes teab, võib-olla leian ennast juba varsti Ihaste seinatennisesaalist.

Tagasi üles