Kuido Nõmm: arstina apteegireformist

Kuido Nõmm

FOTO: Sille Annuk

Apteegireform, näiteks hulgimüügi jaemüügist lahutamine, on küll vajalik, kuid praegu pakutud reformikava mõjud on analüüsimata ja tulemus näib hirmutav.

Ometi on uuendused jõudmas ka tervishoiuvaldkonda, võiks lootusrikkalt arvata. Kahjuks aga on riik hangunud ja ajale jalgu jäänud süsteemi parandama hakanud üllatavast otsast – apteekidest. Aprillinaljana tuleva aasta 1. aprillil kehtima hakkava uue ravimiseaduse järgi rakenduvad muudatused, mis panevad uued nõuded apteegiomanikele ja lõpeb üleminekuperiood, mille jooksul apteegid end nõuetele vastavusse peavad viima.

Mida siis uus ravimiseadus nõuab? Proviisoromandi nõue tähendab, et üldapteegi enamusosalus peab kuuluma proviisorile, kes võib olla seotud kuni nelja apteegiga (üle 4000 elanikuga linnas) ning peab ühes neist ka juhatajana töötama.

Vertikaalse integratsiooni keeld tähendab, et üldapteegi tegevuse üle ei tohi olla valitsevat mõju ravimite hulgimüüjal, tootjal või tervishoiuteenuse osutajal.

Haruapteekide piirang suurtes linnades tähendab, et üldapteegil ei saa olla haru­apteeke linnades, kus on üle 4000 elaniku.

Muudatuste eesmärk on ravimiameti selgituse kohaselt tugevdada proviisori rolli tervishoiusüsteemis, tagada apteegiteenuse erialane areng ja vähendada ärihuvide mõju apteegiteenusele.

Tuleb välja, et 1. aprilliks on seega vaja leida umbes 330 ettevõtlikku, proviisoriharidusega, vähemalt kolmeaastase apteegijuhtimise kogemusega inimest, kellel on soov hakata ettevõtjana apteeki pidama.

Aga vaatame, milline on praegune seis. Järgnev info pärineb ravimiameti lehelt. Augusti seisuga vastas kõigile jõustuvatele nõuetele 158 apteeki ehk 32 protsenti kõigist üldapteekidest. Nõuetele mittevastavaid apteeke on 334 ehk 68 protsenti.

Nõuetele mittevastavad apteegid paiknevad peamiselt suurtes linnades, kus on üle 4000 elaniku, ja neis on selliste apteekide osakaal 77 protsenti. Maal ja väikelinnades vastavad nõuetele pooled apteekidest.

Mis saab edasi? Tuleb välja, et 1. aprilliks on seega vaja leida umbes 330 ettevõtlikku, proviisori haridusega, vähemalt kolmeaastase apteegijuhtimise kogemusega inimest, kellel on soov hakata ettevõtjana apteeki pidama. Kuidas see asi edasi läheb, on hästi näha perearstide näitel – üldjuhul pole noortel spetsialistidel suurt soovi ja indu ettevõtja kibedat leiba maitsta. Palju meelepärasem on keskenduda sellele, mida on õpitud ja kelleks on süda kutsunud saama – perearst või proviisor.

Ma usun, et enamik inimesi, kellel on suur soov ettevõtjaks hakata, teeb seda ilma rasket (pere)arsti- või proviisoriõpet läbimata. Ja ka seda tean ma täpselt, et senine meditsiinivaldkonna (arstiteaduskonna) õpe küll mingit tõuget ega eeldust ärimaailmas hakkama saamiseks ei anna. Lisaks eelnevale pole riik ka hea partner, seda tunnevad perearstid omal nahal.

Terviseamet ahistab ning kohati lausa terroriseerib väikeettevõtjatest perearste tunduvalt rohkem kui suuri haiglaid. Väikseid on ikka lihtsam kiusata kui suuri – see on enamikule meist koolis juba selgeks saanud. Ja kui sul pole ettevõtja hinge ning sind veel ka kiusatakse, siis on lihtsam ettevõte üldse tegemata jätta. Aga kui pole ettevõtet-apteeki, siis ei saa inimene kätte ravimeid.

Suuremates linnades on inimesi rohkem, käibed suuremad ja sinna jääb ka kriitiline hulk apteeke, palju problemaatilisem on see väikekohtades – need jäävad suurest osast apteekidest ilma või kui neile ka leitakse väikeettevõtjast proviisor, siis väikese käibe korral on hinnad paratamatult krõbedamad. Odavam on linnast osta, mis tähendab maale veel väiksemat käivet … kuni apteek suletakse. Loodetavasti ei lõpeta äri alustamiseks oma pere hõbelusikad ja suvila maha müünud proviisor pankrotiga.

Eelmises ravimiseaduses oli võimalus, et kui omavalitsus leiab, et kriitilises piirkonnas on apteek puudu, on ravimiametil võimalus kohustada kette sinna apteeki tegema, kuid kettide kaotamise korral ju puudub selline võimalus. Proviisoritele tohib kuuluda ainult kuni neli apteeki ja neil ei pruugi olla majanduslikku võimalust ega huvi, et kriitiliselt apteegita piirkonda apteek rajada.

Lõpptulemusena me maksame oma apteekide kaotamise eest kinni kahjunõude ning jääme paljudest apteekidest, tihti maapiirkondades, ilma.

Argumendina apteegireformi õigustamiseks on sageli välja käidud, et apteegiketis töötav proviisor/farmatseut on ebaprofessionaalsem, tema võimalus hoida oma otsuste sõltumatust, olla autonoomne oma otsustes on palju väiksem kui apteeki omades. Arstina, kes töötab haiglas, aga ei oma seda haiglat, julgen selles sügavalt kahelda. Vastupidi, ma kardan, et inimene, kelle ettevõtte toimetulek sõltub otseselt sellest, kui palju ta müüb lisaks ravimitele muid tooteid, mille toimimine on tõenduspõhisuseta, on altim eksima. Võimalik, et ka ma ise, kui mu lapsi ähvardab nälga ja koduta jäämine, oleksin nõus voodoo nõelu, armastuse eliksiiri ning stressi vähendavaid kompleksvitamiine müüma.

Samas, rääkinud mitme valdkonnas orienteeruva inimesega, oli nende ühene arvamus, et hulgimüüjad tuleb jaemüügist lahti haakida. Praeguse seisuga puudub minu arvates aga riigil selleks selge ja toimiv plaan, on risk, et reformi tulemusena laekub riigile praegustelt apteekide omanikelt, kellel on ka Rootsi, Saksa ja teiste riikide päritolu, kahjunõue suurusjärgus 200–250 miljonit eurot. Lõpptulemusena me maksame oma apteekide kaotamise eest kinni kahjunõude ning jääme paljudest apteekidest, tihti maapiirkondades, ilma.

Kindlasti ei ole minu üleskutse, et peaksime reformist loobuma, aga minu arvates peaksime enne reformi elluviimist tegema sõltumatu mõjuanalüüsi ning alles siis, vajaduse korral muudatusi tehes viime reformi ellu. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – teati vanasti rääkida. Meie pole üldse mõõtnud, aga peaksime seda tegema, sest pärast on hilja ja võib olla väga valus.

Tagasi üles