Küll on Vanemuise teatri väike maja üks ütlemata armas paik. Sinna sattudes ei saa kunagi mõttes saatust tänamata jätta, et stagnaajal põlenud ja kaua tondilossina nukrutsenud hoonesse lõpuks ikkagi elu tagasi toodi.
Lugeja kirjutab: milleks teatrisse puhvet? (3)
Teadagi on teatriskäijale olulisim see, mis laval toimub, aga teater algab siiski õnneks tänapäevalgi garderoobist. Ja pidulikku meeleolu peaks toetama ka kohvik.
Paraku ei ole see õdusas kultuuritemplis juba mõnda aega nii. Ei ole nii, et lähed pool tundi varem kohale, istud kohvitassi ja koogiga puhvetilaua taha, häälestad end elamusest osa saama. Või sabatad vaheajal endale kiiruga pisut süüa-juua, kui tööpäevalõpu kiire selleks mahti ei andnud.
Pole ette nähtud, sest lauad väikeses valges saalis ja ka enamik seisulauakesi vanas puhvetiosas on ammuilma reserveeritud, nii etenduse eel kui ka vaheajaks. Selle nimel, et murdosa publikust, kes kärmem ja ettevõtlikum, end mugavalt tunda saaks, kügelevad teised mööda seinaääri, mis samuti ju kitsukesed, riskides enda või teiste riideid rikkuda, kui keegi kogemata müksab.
Vaatepilt soliidses eas ja piduriides härrasmehest, kes salatipokaaliga hämmeldunud ilmel trepiservas seina ääres seisis, oli hiljuti nii masendav, et unustasin oma kimbatuse kohvitassiga: kuidas lisada joogile suhkrut, millise kehaosa abil hoida ja avada kooretopsikest jne.
Reserveerimine poleks ju paha, kui ruumi piisaks. Kompromiss oleks ka selle võimaluse limiteerimine, näiteks 10–12 kohta igal õhtul, ei enam. Nii saaksid kõik teatriskäijad end majas teretulnuna tunda.
Loomulikult ei pea «ooper» puhvetis käima, kui üht vana laulu meenutada, aga kui selline asutus kultuuritemplis olemas on, ei tohiks teatripublik seal võrdseteks ja võrdsemateks jaguneda.
Mida arvavad olukorrast teatrimaja kohvikupidajad? Kas ka teatril on selles mõningane sõnaõigus?