Hiljuti käis Tartu 2024 meeskonnaga kohtumas eelmisel aastal väga eduka Euroopa kultuuripealinna Leeuwardeni (Holland) üks juhte Sjoerd Bootsma. Hollandlastel õnnestus teha oma linnas tugev programm ja terve aasta jooksul käis Leeuwardenis väga palju külalisi.
Nüüd jagas Bootsma kogemusi, kuidas teha nii, et 2024. aasta oleks Tartule kui Euroopa kultuuripealinnale edukas.
Sjoerd Bootsma, olite 2018. aasta kultuuripealinna programmijuht. Kuidas see juhtus?
Töötasin ka varem kultuurivallas, korraldasin festivale ja olin üritustel kunstiline juht. Aastad 2010 ja 2011 olid majanduskriisi tõttu rasked igal pool Euroopas. Samamoodi Hollandis. Ja minu kodupiirkond Leeuwarden-Friisimaa ei olnud kuidagi särav, populaarne ega ka rikas. See oli rohkem põllumajanduspiirkond.
Mina ja mu kultuurikorraldajatest sõbrad olime oma tuleviku pärast väga mures, aga me ei tahtnud ka ära kolida. Ja alati saab valida, kas olla tuleviku vaates küüniline ja negatiivselt meelestatud või otsustada ise midagi ära teha. Me kirjutasime manifesti, kuhu panime kirja, mida muuta tahame. Mõistsime, et meie katsumused on sarnased paljude Euroopa piirkondade omadega. Kui tahta midagi ühiskonnas muuta, siis sageli ei jõua inimesteni ratsionaalsed põhjendused. Inimesed mõtlevad ja valivad emotsioonidega. Südamega. Ja sageli on kunstnikud need inimesed, kes suudavad tekitada teistele tunde, et miski on oluline.
Sellepärast ongi kunst tähtis. Me vajame kunstnikke, et nad aitaksid visandada pildi helgemast maailmast.
Saab vaadata telekat ja mõelda, et maailm põleb. Või lülitada telekas välja ja teha midagi ise oma kogukonna ja parema homse heaks.
Kuidas kultuuripealinnaks olemine Leeuwardenile mõjus?
Võimsalt! Inimesed muutusid palju optimistlikumaks nii tuleviku, iseenda identiteedi kui ka innovatsiooni suhtes. Muidu suhtuti uuendustesse nii, et iga nael, mis natuke seinast irdus, peksti sinna sisse. Aga tänu kultuuripealinnale alustasid paljud ise ettevõtlusega, avasid näiteks kohvikuid.
Iga euro kohta, mis kultuuripealinna investeerisime, tuli viis tagasi. Aasta jooksul käis Leeuwardenis neli ja pool miljonit turisti, saime palju rahvusvahelist meediakajastust ja hotellid olid terve aasta täis.
Teil oli palju vabatahtlikke. Kuidas saite nii palju inimesi kaasa lööma?
65 000 inimest ehk kümme protsenti kogu elanikkonnast aitas vabatahtlikult kaasa. Aga see on meie kandis ka väga tavaline, seega oli meil mõningane eelis.
Meil olid eraldi programmid professionaalsete ja amatööride projektidega. Ütlesime kõikide profiprojektide meeskondadele, et nad peavad kaasama kohalikku kogukonda. Ja need, kes juba olid vabatahtlikud, kutsusid sama tegema naabrid, sõbrad ja sugulased. Kõik, kes tahtsid midagi oma kogukonna heaks ära teha, olid teretulnud.
Milliste projektide eestvedajad olid vabatahtlikud?
Väga palju tehti üle linna luuleradu ehk kirjutati poeeme avalikku ruumi. Väga palju oli toiduga seotud asju, aga ka amatöörteatrite etendusi.
Kui tahta midagi ühiskonnas muuta, siis sageli ei jõuagi inimesteni ratsionaalsed põhjendused. Inimesed mõtlevad ja valivad emotsioonidega.
Mida Tartusse tegema tulite?
Võitsite kultuuripealinna tiitli – palju õnne! Aga nüüd tuleb kogu programm päriselt ellu viia. Kohtusin Tartus inimestega ja vaatasin, mis on sarnane meie programmi ja väljakutsetega. Kõik inimesed korraldavad kultuuripealinna ju alati esimest korda. Ma ise teeks nüüd mõndagi teistmoodi. 2024 on viie aasta pärast, praegu tuleb ehitada üles organisatsioon ja see pole lihtne. Praegu on väike tiim, varsti juba suurem. Meil läks Hollandis liiga kaua aega, et luua organisatsioon.
Tartu jaoks on järgmine aasta väga oluline. Kindlasti tuleb paika panna organisatsiooni struktuur ja tegevjuht, kunstiline juht ning tiim, kes töötab produtsentidega. Tuleb sõlmida lepingud ja inimesi pidevalt kõigega kursis hoida. Mingid projektid tuleb muuta rahvusvahelisemaks. Rääkisin siinsele meeskonnale, mida meie tegime.
Mis teile Tartu programmist silma jäi?
Kindlasti läbiv liin ja pealkiri «Ellujäämise kunstid». Sellega annab väga palju muid projekte siduda. Veel tundus väga huvitav utoopia-düstoopia festival ja Solženitsõni etendus.
Miks peaks keegi kultuuripealinna juures vabatahtlikuna kaasa lööma?
Elule võib läheneda mitut moodi. Saab vaadata telekat ja mõelda, et maailm põleb. Või lülitada telekas välja ning teha midagi ise oma kogukonna ja parema homse heaks. Minna õue ja teistega mängida. Teistega koos millegi toreda tegemine on kõige rohkem rahuldust pakkuv asi üldse.
