Linnakirjanik Vahur Afanasjev: tavaline Hiinalinn peidab fantaasiamaailma

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Hiinalinn. Tartus. Milline salapära! Kõlab nagu piisaks vaid Hiinalinna jõudmisest, et juhtuma hakkaks. Linnajagu Tartu kirdeservas, seljaga vastu sõjaväelennuvälja. Nõukogude ajal elasid sovetiarmee pered seal päris oma elu. Elasid mitte-Tartus ja mitte-Eestis. Lapsena pidin kõvasti lunima, et sinna jalutustiirule pääseda. Ja ausalt öeldes oli Hiinalinn paras pettumus. Kuidas said Hiinalinna elanikud midagi niisugust taluda?

Isegi kaubavalik sovetiarmee peredele mõeldud kaupluses oli sama kehv kui igal pool mujal. Tänavad porisemad, viiekorruseliste majade paneelid silmatorkavalt kehvasti paika pandud. Rääkimata mugavusteta puitbarakkidest, mida lahutasid tänavast kraavid ja ühendasid muu maailmaga romantilised purdekesed. Ei ühtegi hiinlast, heal juhul vilksatas usbekist ajateenija. Inimesed allumas Tao seadustele, püüdlikult vältimas initsiatiivi ja pettekujutelmi. Maja välisukse klaasid katki – pole parata, Tao, ära puutu, elu voolab.

Takkajärgi tundub, et Nõukogude Liidu varisemine oli 1980ndate alguses selgelt näha. Eestlaste enamik hakkas seda päriselt uskuma kümnendi lõpu poole. Hiinalinnas ei usutud vist viimase hetkeni. Kust ma seda võtan? Võibolla nägid just hiinalinlased varisemist ette? Igatahes oli Sovetistan ühel hetkel otsas. Punaarmee kolis ära. Sõjaväelennuväljal sai vabalt hulkuda. Imetabane, kui auklikke kruusateid mööda strateegiliste pommitajate varuosi veeti, rääkimata hüplikust betoonväljast endast. Aga näe, ükski tuumalõhkepea kogemata ei plahvatanud.

Hiinalinnas oli elatud nagu kupli all. Ühtäkki oli kuppel katki. Hulk põliselanikke kadus. Üksteise järel põlesid barakid. Viiekorruselistes majades oli korterid odavad. Üks noor tuttav ostis sinna esimese kodu. Käisin külas. Päris tore oli. Varasügise punakollased päevad, päike, tädikesed paraadnate kõrval pinkidel, laste kilkamine, äärelinnale omane värske õhk, milles aimus kaugeid lõkkeid. Olen hiljemgi mõtelnud, kui tore oleks jalutada linnast oma kummalisse enklaavi, istuda kitsukeses köögis. Aknaraami vahelt imbub jahedust, gaasipliit miilab sinakalt. Avad veini. Mediteerid. Sellist meeleolu kogesin Rakveres Lennuki tänaval lühikest aega elades.

Millegipärast jäi Hiinalinna korter ostmata. Nüüd on Hiinalinn muutunud. Väga võimalik, et uuselanikud kutsuvad seda päriselt Jaamamõisaks. Jaama mõis on, muuseas, osaliselt alles. Juudaoja org Paju tänava alguses on korda tehtud. Barakkide ja tühermaa asemel on kenad uued majad. Vist odavamalt ehitatud, aga võrreldes vana Hiinalinnaga tipptasemel.

Hõngugi on säilinud. Avastasin alles 2010. aastal, et Hiinalinna taga asub isetekkeline suvilarajoon, mille hipsteripõlvkonna fotograafid on nüüdseks põhjalikult dokumenteerinud. Vähem on jäädvustatud tohutuid garaažikomplekse. Katastrikaardi järgi tundub, et garaažiread on mõnekaupa ühistutele kinnistatud. Vähemalt mitte ühe boksi kaupa, mistap kunagi, kui suurem osa garaaže kasutamata seisab, võib seal midagi põnevat sündida. Suvilakeste alast võib tulevikus saada toreda elurajooni, asub see ju Juudaoja ääres, üsna lähedal Eesti Rahva Muuseumile ja endise lennuvälja loodusrikkustele.

Kipun muudkui suurest tulevikust unistama. Otsekui oleks kohe-kohe Eestisse lisandumas kümneid tuhandeid laenuvõimelisi peresid, kelle jaoks on tarvis ehitada uusi uhkeid maju, koole ja kauplusi. Vara veel. Hiinalinna üldilme muutub pigem aeglaselt. Kõiges ju ei peagi kiirustama. Äkki võiks lausa miskit alles hoida?

Mõtlen imelikust ihast säilitada kvartalite kaupa vanaaegseid puust üürimaju. Ajad on edasi läinud. Puuküttel puumaja on anakronism, eriti kui asja keskkonnahoiu ja võimaliku inimtekkelise kliimamuutuse valguses vaadata. Hiinalinna puitbarakid on kadunud, aga sovetiaegsed viiekorruselised majad moodustavad tervikliku, võrdlemisi rikkumata ansambli. Mis oleks, kui kuulutada Hiinalinna viiekorruselised miljööväärtuslikuks piirkonnaks?

Palun, ei. Piiranguid on me elus niikuinii ülemäära. Need on päris korralikud majad. Soojustus, ventilatsioon, uued küttesüsteemid ning suurt vahet polegi, kas paneelmaja on kümme või viiskümmend aastat vana. Üpris absurdne oleks, kui neid ei tohiks väljast uue kasukaga katta või peaks aknad tegema puust raamidel nagu vanasti. Õnneks pole sovetimajade miljööväärtuslikkus veel tõsiseltvõetav teema. See aeg, karta on, tuleb veel. Nii et kähku renoveerima, enne kui muinsuskaitse kohal.

Tundub, et tänapäeval on elu Hiinalinnas umbes sama talutav kui teistes Tartu kodu- ja voodirajoonides. Isetekkelised suvilad jätavad hüljatud mulje, nii et kui buldooser kunagi nendenigi jõuab, ei tohiks suurt pahandust tulla. Oleks muidugi tore, kui sünniks minevikuga flirtiv uusarendus – aedlinnake, mille elanikud kasvataksid murukõrbe asemel köögivilju ja ilutaimi.

Mitu korda olen alustanud raamatut fantastilisest Hiinalinnast. Unenäolisest linnast, kus viiekorruseliste majade köögiakende taga ripuvad kollased kabatšokid ning vineerist ja lennukiplekist hütikestes elavad ehtsad hiinlased, põletavad paberlaternates küünlakesi ja joodavad käsitsi kokku iPhone’ide koopiaid. Hiinalinna taga väljal katsetab lennumasinat jalutu kangelaslendur-pensionär Potapov. Proua Potapova kamandab aga salajast maa-alust raudteed. Vot selline Hiinalinn. Tuleb valmis kirjutada.