Kelly Kukin: kergliiklusteed polegi rulluisutajale

Kelly Kukin Foto: Sille Annuk

Tartu rulluisutajad peavad enne treeningut kukalt kratsima ja pingsalt mõtlema, kuhu siis seekord sõitma minna, sest ülikoolilinna ümbruses on enamik justkui selleks mõeldud teid lagunenud ja täis hooajalist sodi. Need kergliiklusteed kohe üldse ei kutsu rulluisutama ja on isegi ohtlikud.

Olen pühapäevarulluisutaja, jõuan rajale mõne korra hooajal, sõidud saan ju sõidetud ning kui poole sõidu ajal ongi närv must koristamata kividest, mis tasakaalu tõsiselt proovile panevad, ja ka pidevatest ristumistest autoteedega, siis treeningu lõpuks on tunne liikumisest ikka hea. Rulluisutan enamasti Tartu-Külitse kergliiklusteel, sest tee on üsna uus, asfalt sile ning see asub ka kodu lähedal. Aga siin kahjuks kiidusõnad ka lõpevad.

Rulluisutama lähen jalgsi, see tähendab rulluisud kaenlas, aga siit kohe küsimus, kus vahetada jalanõud rulluiskude vastu. Aardla tänavast tulijal polegi selleks mõistlikku võimalust, kui just ei soovi kilomeetri jagu niisama jalutada. Lihtsaim võimalus on nõjatuda vastu elektriposti või istuda maha. Uiskudel end ilma toeta üles upitada on üsna keeruline ja kohati isegi piinlik. Aga kui see eneseületus tehtud, saab viimaks ka rullidel liikuma.