Põhja Konna teisel albumil kohtuvad Genka ja Leelo Tungal

Põhja Konn lindistab Ö stuudios uut albumit. Pildil Martin Kikas (vasakul), Henri Roosipõld ja Martin Kikas. Foto: Laila Kaasik

Valter Soosalu (27), Eesti dirigent ja laulja, sai 2017. aastal laiemalt tuntuks TV3 saate «Su nägu kõlab tuttavalt» võitja-multitalendina. Ent Soosalu on ka laulja ja klahvpillimängija 2009. aastast Põhja Konna nime kandvas ansamblis. Põhja Konn salvestab praegu oma teist albumit, mis ilmub novembris. Uurime, mis mõjutab muusiku loomingut ja mida oodata uuelt heliplaadikogumikult.

Valter Soosalu, kust tuli ansambli nimi Põhja Konn?

Hakkasime muusikat tegema 2009. aastal. Eesmärk oli luua mastaapset eestikeelset rokkmuusikat kohalike progelegendide eeskujul. Ja muistend põhja konnast meeldis meile, see on eesti vaste mujal tuntud lohedele ja draakonitele. Põhja konn on selline võimas tegelane, et kui tahab, siis möllab korralikult.

Millised need eeskujud olid? Teid on omajagu Rujaga võrreldud.

Eeskujusid oli palju. Ruja kindlasti ka. Keeruline on piiri tõmmata, iga muusiku kohta võib öelda, et kõik, mida hea meelega kuulatud, moodustab mõjutuste summa ja kujundab käekäiku. Teadlikult järgisime eeskujusid eelmise albumi puhul tugevamalt kui uut tehes. Toona me ei peljanud mõelda ja välja öelda, et voh! sinna teeme Genesise, siia Focuse ja sinna Gentle Gianti moodi koha. Selline lähenemine hoidis meid väga mõnusas rööpas, sest saime kohe endale tagasisidet anda, kas on enam-vähem sedamoodi, nagu tahtsime või ei.

Nüüd on teistmoodi, kuigi kõrvutame ennast paljuski In Spe loominguga. Seda seetõttu, et album sisaldab palju In Spe algataja Erkki-Sven Tüüri muusikat. Teeme mitu In Spe lugu, aga teises seades. Meie versioonis on Eesti tšellomängijad ja kas üks vokalist või koor.

Selle albumi puhul lähenesime loomingule teistmoodi, tegime nii, kuidas meile endile meeldis. Tegime kõike oma peaga, kuid see on mõnevõrra keerulisem, sest rohkem tekib kahtlusi. Teisalt, edasiliikumiseta poleks olnud mõtet enam bändi teha. Kindlate eeskujude järgimine on meie jaoks ammendunud.

Vanemuise orkestrandid mängivad Põhja Konna albumi jaoks Ö stuudios tausta sisse: Susann-Elisabeth Kisla (esimene), Silja Peedo, Kadri Rehema, Lauri Sõõro ja Aivar Eimra. Foto: Taavi Muide

Seega ei püüa te selles albumis tingimata progerokki teha?

See on naljakas küll, et kunagi meile meeldis nii mõelda ja oli tähtis, et meie stiili määratletaks kui progerokki. Enam me ei mõtle sellele üldse. On neid, kes seostavad ka uut albumit progega, aga ise me seda ei tee. Ja on neid, kes ütlevad, et ei tunne uues materjalis Põhja Konna äragi. Minu arvates on see hea märk. Aga ma ei oska nimetada järgmist lahtrit, kuhu kuulume.

Milline teie loomeprotsess välja näeb, kas on mingid sissetöötatud rajad?

Päris sissetöötatud radu ei ole, sest iga kontekst ja impulss on erinevad. Seekord võtsime kaks Erkki-Sven Tüüri laulupeolugu. Üks neist on segakooridele kirjutatud «Taandujad», mis tekitas 2009. aasta üldlaulupeol poleemikat, sest seda oli keeruline laulda. Mulle meeldis lugu kohe ja teadsin, et tahan sellega midagi teha. Tegin ka. Muusikaakadeemia lõputöös analüüsisin teost ja panin paika soovitusliku metoodika, kuidas õpetada laulu harrastuskooridele. Näiteks on sarnaseid osi mõistlik kõrvutada ja leida neis erinevusi.

Nüüd tuleb Põhja Konna albumile samast laulust ka rokkbändile seatud versioon. Tüüri lastekooridele kirjutatud «Väiksest eestimaisest laulust» tegime samuti Põhja Konna variandi. Minu arvates on Tüüri muusika rokkmuusika isegi siis, kui helilooja on selle klassikalistele pillidele kirjutanud.

Mida Erkki-Sven Tüür teie seadetest arvab?

Ta pole viimaseid seadeid kuulnud, aga andis meile kohe vabad käed, et teha, kuidas ise tahame.

Olete varem kasutanud palju eesti luuleklassikat. Kas jätkate seda rida?

Kindlasti jätkame. Albumile tuleb palju eesti luule kuldvara, juba seetõttu, et Erkki-Sven Tüür on palju eesti luulet kasutanud. Aga toome sisse ka uusi, Genkalt tellitud tekste. Genka loominguline spekter on väga lai. Ühest küljest teeb ta hästi peavoolu hiphopi ja lööklausetega räpilugusid, kuid tal on ka väga kujundlikku teksti. Genka oskab sõnadega ümber käia. Klassikutest on esindatud Artur Alliksaare, Hando Runneli, Peep Ilmeti ja Leelo Tungla tekstid.

Valter Soosalu (seljaga) juhatab Vanemuise orkestrante pillide sissemängimisel: Marion Strandberg (vasakult), Anastasiia Krause, Heimo Hodanjonok ja Kulvo Tamra. Foto: Taavi Muide

Nii et Genka ja Leelo Tungal saavad ühele plaadile?

Saavad! Ja mahuvad sinna mõlemad väga ilusti! Kui mõelda Eesti muusikaauhindade jagamisele ja sellele, milliste žanritega see üritus tegeleb, siis pigem on tegemist palju raadios mängitavate lugude ja küsitava väärtusega teemadega. Aga ka meie olime eelmise albumiga, kus kasutasime Koidula ja Ristikivi tekste, sel üritusel kolmes kategoorias nomineeritud. See on hea märk, et eesti luule kõnetab.

Mis žanrites olete veel katsetanud?

Uuele albumile tuleb üks telesarja tunnusloo tüüpi laul, mul endal jookseb kohe silme ees «Magnumi» ja «Dallase» esteetika. Oluline on ennast mitte kogu aeg liiga tõsiselt võtta, protsess peab lõbus olema. Loodetavasti annab see lugu albumile hapnikku juurde.

Kas muusika tegemine aitab ka isiklike deemonitega hakkama saada?

Oleme kõik rõõmsameelsed inimesed, deemoneid nagu väga polegi... Kuigi nii mõnedki tekstid on saanud väga isiklikuks, aga ma ei tahaks öelda, millised. Nagu laulaks endast väga ausalt, kuigi pole minu kirjutatud sõnad. Järelikult väga head tekstid.

Valter Soosalu (taga keskel) juhatab Vanemuise orkestrante pillide sissemängimisel: Priit Rusalepp (vasakult tagant), Marti Suvi, Urmas Himma, Kristiina Luik, Artur Kiik ja Gunnar Pettaig. Foto: Taavi Muide

Kas vaatate välismaa poole ka?

Oleme andnud ühe kontserdi Soomes ja pärast seda oli viis aastat bänditegemises paus. Need asjad polnud muidugi seotud. Soomlastele väga meeldis. Teeme siis, kui on midagi ägedat. Eestis ei me ka kõiki pakkumisi vastu.

Kas näosaates osalemine tegi teid menukamaks?

Toon ühe näite vinüülplaadi esitluskontserdist, mis toimus Tartus. Palusin tõsta käe neil, kes on esimest korda meid kuulamas. Omajagu käsi tõusis! Oli seltskond blonde tütarlapsi, aga need läksid pärast kolmandat lugu ära. Ma ei tea, mida nad ootasid, aga meie võit, sest nad ostsid pileti. Ma ikka tahaks uskuda, et meie muusika soodustab tuntuse levikut paremini kui miski muu. Aga kahju see saade meile ei teinud.

Valter Soosalu juhatab koore suvisel laulupeol. Foto: Mihkel Maripuu

Mida loete ise läbimurdehetkeks?

Esimese albumi ilmumine kindlasti, mis oli ühe etapi lõpp ja teise algus. See oli meie jaoks suur võit, saime avaldada, mida olime üle kümne aasta teinud, ja pääsesime otsekui suure paisu tagant valla.

Ent muusikamaailmas on teise plaadi sündroom. Esimese kirjutamiseks saabki kuluda kümme aastat, aga siis tekivad ootused järgmisega seoses. Siis pole enam võimalik kümme aastat venitada. Kuigi me ei tegele nii väga teiste inimeste ootustega, endal tekib hasart, et tahaks juba uut albumit teha. Mulle tähendabki muusikuks olemine pidevat avastamist ja loomerütmi sees elamist.

Genka hindab Põhja Konna muusikute andekust.

1. Kui vabad käed olid Põhja Konnale sõnu kirjutades?

Vabad. Enne rààkisime ainult mõningatest rütmilistest referentisdest. Temaatika osas oli puhas vabadus.

2. Kuidas laulu valimine käis? 

Minu jaoks oli see täiesti uudne protsess, sest tavaliselt kirjutan sõnu, kui muusika oli valmis. Valter aga soovis kirjutada muusikat minu sõnade peale, mis oli veidi harjumatu mu jaoks.

4. Mille põhjal otsustate, millise koostöö vastu võtate?

Selle järgi, kas on hea muusika või mitte, lisaks peab olema meeldiv koostööpartner või siis Kuveidi emiiri rahakott. Põhja Konna muusikud on andekad ja neil on väga hea stiililine tunnetus ja ampluaa.

5. Millisele laulule sõnad kirjutasite?

Uue singli «Üksi olemise hurmav õõv» sõnad on minu kirjutatud.