Erkki Bahovski: üleilmse üldsuse teke?

Erkki Bahovski Foto: TPM

Läinud reedel tõi üleilmne kliimastreik Tartus Raekoja platsile paarsada noort. Eestis peeti sellised meeleavaldused veel Tallinnas, Pärnus, Rakveres ja Kärdlas. Veelgi olulisem on vahest tõdemus, et niisugused meeleavaldused toimusid tervel planeedil.

Maailmas ja Eestiski on tekitanud suurt vaidlust ja vihagi kliimastreikide eestvedaja, Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg. Osa tema vastastest arvab, et ta peaks tagasi kooli minema, osa on «mures» tema Aspergeri sündroomi pärast. Isegi homod ja pagulased pole tekitanud Eesti sotsiaalmeedias säärast vihalainet nagu Thunberg. Kliima muidugi sellest ei küsi, tema toimetab ikka omasoodu edasi.

Ent olulised paistavad kliimastreikidega seoses kaks küsimust. Kas Thunbergi eestvedamisel üleilmseks muutunud kliimastreikidega hakkab tekkima selline nähtus nagu üleilmne üldsus? On ju rahvusvahelisi organisatsioone ja eriti rahvusvahelisi firmasid süüdistatud demokraatia defitsiidis, s.t et nad ei pea vastust andma ühegi valija ees. Nii juhtubki, et rahvusvahelisele areenile pääsenud poliitik peab kodus tihti oma sõnu moonutama või sööma. Pealegi ei jõua rahvusvahelised toimetamised tihti adekvaatselt koduste meediatarbijate ette. Kliimastreigid aga viitavad võimalusele, et vähemalt kliima kohta peavad rahvusvahelised organisatsioonid ja loomulikult ka riigid vastust andma oma otsuste eest.

Paradoks seisneb siin selles, et üleilmse üldsuse teket (või vähemalt selle tekke algust) on soodustanud just tegevus, mille vastu noored meelt avaldavad. Ehk lennukiga lendamine, autosõit ühest riigist teise, nutitelefonid, millega saab infot vahetada jne. Seega saab nende asjade vähenemine ka teatud proovikiviks, kuidas edeneb üleilmne üldsus tulevikus.

Kuid siiski – kas ei võiks kliima puhul globalism ja patriotism langeda kokku.

Teine küsimus puudutab Eesti julgeolekut. Kliimaküsimustega tegelemine eeldabki rahvusvahelist koostööd. See pole tähtis mitte üksnes kliima, vaid ka Eesti julgeoleku seisukohalt. Mida rohkem riike koos toimetab, seda parem Eestile. Võibolla selles peitub ka võti, miks president Kersti Kaljulaid pühendas oma ÜROs peetud kõnest suurema osa kliimale. Muidugi, ideeliselt vastupidise kõne pidas USA president Donald Trump, kes oli globalismi vastu ja patriotismi poolt.

Ma saan aru küll, et järgnev mõte toob paralleeli nõukogudeaegse tõdemusega, kus aadressiks oli terve Nõukogude Liit. Kuid siiski – kas ei võiks kliima puhul globalism ja patriotism langeda kokku. Ehk siis idee selles, et hoolida võiks tervest planeedist. Muidugi ütlevad tähenärijad, et patria tähendabki ladina keeles isamaad ja et planeedi päästmisega reedame isamaa. Ma ei usu millegipärast, et Raekoja platsil kliimastreikinud inimesed sooviksid Eestit maha müüa.

Kliimastreike ei tohiks seega karta, vaid ikka tervitada. Tartu võib olla osa üleilmsest üldsusest.