Eike Lepmets: muld on elu alus, mitte pelk tootmisvahend

Eike Lepmets

FOTO: Erakogu

Mulda on hakatud varasemaga võrreldes enam tähtsustama kui üht peamist meie olemasolu jaoks vajalikku osa keskkonnast.

Soome Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal toimub ELi põllumajandusministrite mitteametlik kohtumine, kus muu hulgas arutatakse, kuidas põllumajandussektor saab ELi ühise põllumajanduspoliitika kaudu panustada kliimaeesmärkide täitmisse.

Ka Eesti põllumajanduse ja kalanduse valdkonda aastani 2030 juhtivas arengukavas (PõKa 2030), mille koostamine on lõpusirgel, on mullale märkimisväärselt tähelepanu pööratud.

Eelmisel aastal andis kirjastus Ilmamaa välja Loit Reintami kirjutiste kogumiku «Kummardus mullale», milles autor väljendas kahtlust, et mulda on hakatud käsitlema kui midagi ammendamatut ja haavamatut. Ta tundis muret, et ökoloogiast minnakse mööda ning tehnoloogiad ja ökonoomika on seatud esmatähtsaks, sest see annab kiiremat hetkekasu. Tema sõnul paneb ökoloogia mittearvestamine põllu- ja metsamajandamises ohtu järeltulevate põlvede olemasolu.

Praegu võime õnneks öelda, et muldade seisund ja olulisus lähevad märgatavalt enam korda nii põllumeestele kui ka poliitikakujundajatele. Muld ei ole vaid põllumehe valduses olev äri ajamiseks vajalik tootmisvahend. See pole kaugeltki mitte lihtsalt substraat ehk koht, kuhu taimed kinnituvad, või pinnas, mida aeg-ajalt mul

la sünonüümina kasutatakse. Muld toodab heaperemeheliku kasutuse korral märkimisväärses koguses meie elutegevuseks vajalikku biomassi, seob õige majandamise korral olulisel määral süsinikku, puhastab vett ja on üks Maa elurikkuse alustaladest: mullas elab pea kolmandik kõigist maismaaliikidest.

Rahvaarv kasvab ning veel hiljuti õigustati sellega saakide suurendamist ja suurema põllumajandusmaa hõivamist. Nüüdseks teame, et toitu toodetakse maailmas isegi ülemäära, toit on vaid riikide ja inimeste vahel ebaühtlaselt jaotunud.

Mullavaldkond pole teiste keskkonnavaldkondadega võrreldes õigusaktidega samaväärselt reguleeritud. ELi mulladirektiivi vastuvõtmine luhtus, samuti pole Eesti kehtestanud eraldi mullaseadust. See tähendab, et selle põllumehe põhilise tootmisvahendi eest hoolitsemine on jäetud suures osas põllumehe enda kanda. Teatud mõttes on see ka arusaadav, et iga oma ala meister hoolitseb oma töövahendite eest ise. Ja nii nagu edukas põllumees õlitab ja putitab oma masinaparki, peab ta veelgi enam hoolt kandma mulla eest.

Riik on ELi abil maksnud muldade heaperemeheliku majandamise edendamiseks põllumajanduslikke keskkonnatoetusi. Nende puhul hüvitatakse tootjale lisakulud ja saamata jäänud tulu, kui ta järgib lisaks tavapraktikale ja õigusaktidega nõutule veel lisaks keskkonnasäästlikku tootmispraktikat. Need toetused jätavad palju ruumi ka igale põllumehele endale oma põllu kohta käivate otsuste tegemiseks. Iga tootja arvestab ikka oma mulla ja tegevusega ning see majandamisviiside mitmekesisus on ka keskkonna seisukohast hea.

Esimene üle-eestiline keskkonnatoetuste skeem avanes juba 15 aastat tagasi, millele eelnes aga pikk meetme tingimuste kooskõlastamine Euroopa Komisjoniga. Selle raames oli Soome päritolu ametnikul keeruline mõista, kuidas kavatseb Eesti toetust maksta külvikordade järgimise eest, mis on tema arvates põllukultuuride kasvatamise alus ning milleta ei ole kultuure võimalik viljeleda. Meil Eestis ei olnud see tava toona aga veel laialt levinud ning kultuuride agronoomiliselt põhjendatud järgnevuse eest on Eestis senini toetust ka makstud.

Tänavu septembris avaldatud ÜRO kliimamuutuste paneeli IPCC maakasutust käsitlevas aruandes tõstetakse esile, et mulla süsinikuvaru suurendamine on üks tähtsaimaid kliimameetmeid maakasutuse valdkonnas.

Eestis on üle poole kasutusel olevast põllumajandusmaast happeliste muldadega, mille orgaanilise süsiniku varu on aga aluseliste muldadega võrreldes palju väiksem. Seetõttu tuleks põllumajanduse valdkonnas lugeda suure kliimamõjuga tegevuseks ka happeliste muldade neutraliseerimist.

Mullas paikneb maailma suurim süsinikuvaru, kuna fotosünteesi käigus seovad taimed õhust süsihappegaasi, mis omakorda mulda viiduna seal salvestub. Looduslikes tingimustes muld seob süsinikku, kuid maaharimisel – eriti just turvasmuldade puhul – mulla süsinikusisaldus väheneb, see eraldub süsihappegaasina õhku.

Põllumajandusuuringute keskuse uuringud kinnitavad, et püsirohumaade puhul on ülekaalus süsiniku sidumine mulda ning põllumaadel süsiniku emissioon mullast.

Mulla talitlemisvõime säilitamiseks nii produktiivsuse kui ka keskkonnahoiu seisukohalt peab muld saama pidevalt «värsket» orgaanilist ainet koguses, mis kompenseeriks talitlemise käigus tehtud kulutused. Orgaanilise aine varude suurendamiseks ei piisa üksnes põllukultuuride kasvatamisega mulda jäetavast juuremassist, põhust jm jäänustest. Heaks mulla huumusvarude suurendamise võimaluseks põllumaal on näiteks sügavallapanusõnniku kasutamine ja haljasväetiskultuuride (sh vahekultuurid) viljelemine.

Mullas paikneb maailma suurim süsinikuvaru, kuna fotosünteesi käigus seovad taimed õhust süsihappegaasi, mis omakorda mulda viiduna seal salvestub.

Mullapõhine biomassi tootmine erineb tunduvalt selle tootmisest kasvuhoones, kus on võimalik pea kõiki tegureid suunata ja kontrollida. Muld on väga keeruline kompleks, palju on tegureid, mida me veel ei tea. Põllumees saab neid mullaga seotud keerulisi protsesse otseselt mõjutada ning mõistlik oleks evolutsiooni käigus juba välja kujunenud mehhanismid enda kasuks tööle panna. Mulla kasutamine eeldab maakasutajalt seega põhjalikke teadmisi ning nende pidevat ajakohastamist teadlaste loodud uute teadmistega. Samuti peaks põllumees oma muldi väga hästi tundma.

Peame olema muldi mõjutavate meetmete võtmisel ja majandamisviiside järgimisel targad ja nägema laiemat pilti, et muld täidaks ka edaspidi kõiki meie eksistentsiks vajalikke funktsioone. Tähtis on mitte tormata ühe eesmärgi saavutamiseks ummispäi tegema midagi, mis järgmisel hetkel osutub mõnda teist mulla funktsiooni või muud olulist tegurit kahjustavaks.

Rahvaarv kasvab ning veel hiljuti õigustati sellega saakide suurendamist ja suurema põllumajandusmaa hõivamist. Nüüdseks teame, et toitu toodetakse maailmas isegi ülemäära, toit on vaid riikide ja inimeste vahel ebaühtlaselt jaotunud. Arenenud riikides, sh Eestis, visatakse märkimisväärne hulk toitu ära, samas kui arengumaades ei jagu vahendeid, et end toiduga piisavalt varustada.

Oma kaaskirjas artikli alguses mainitud mullaraamatule ütles selle koostaja Alar Astover: «Loit Reintami artiklite ja mõtteavalduste kogumik on teeviidaks, et me oma väärtustes ja suhtumises mulda kergekäeliselt eksiteele ei satuks. Jääb loota, et peale selle raamatu lugemist on mullast lugu pidavaid ja mulda oma igapäevategemistes arvesse võtvaid inimesi rohkem.» Soovitan huvilistel selle raamatuga tutvuda.

Artikkel on esmaavaldatud Maablogis.

Tagasi üles