Jürgen Rakaselg: Liivi sõda polnudki. Ravijuhis koolidele õpetajate kaitseks

Jürgen Rakaselg

FOTO: Margus Ansu

Riigikohus leidis, et patsiendil pole õigust nõuda arstilt üldtunnustamata ravi. Kas arvamusi jumaldavas Eestis võiks seda järeldust laiendada ka koolielule ehk teisisõnu: kas õpilasel või tema vanemal saab olla õigust nõuda loobumist teadmispõhisest haridusest, nõuda enda arvates sobival viisil õpetamist?

Olen kuulnud, et Liivi sõda tegelikult polnudki. Räägitakse üha enam, et autism võib olla nakkav ja gluteen tekitab püsiva mürgistuse, isegi ajukahjustuse. Pole mingit kahtlust, et ruumi nurkadesse koguneb halb energia, see on ju tuhandeid aastaid vana teadmine! Klasside mööbel vajab kohe ümbertõstmist, kooli menüü põhjalikku analüüsi. Kas me võiks teha vanemate poolt ettepaneku, et meie koolis kõigi nende nüüdisaegsete lähenemistega juba arvestataks?

Ei, ma pole päris sellisel kujul kedagi väitmas kuulnud. Aga sarnaselt kahjuks küll.

Riigikohus tegi nädalapäevad tagasi ühe traagilise juhtumi taustal otsuse patsiendi subjektiivsete õiguste ning ravijuhiste kokkupuutest. See otsus on märgiline ja lahendas küsimuse, mis pole tundmata ka hariduselus. Selle otsuse taustal kerkib hulk küsimusi, millele pole praegu ilmselt ühest vastust. Kas hariduselus saab olla meditsiinis kasutatava ravijuhise sarnast juhendit?

Pean silmas tõenduspõhist ja parimale olemasolevale teadmisele tuginevat, enamasti kuni mõneteistleheküljelist kokkuvõtet konkreetse «haigusega» tegelemiseks? Või on haridus selles küsimuses kõrvutamatu?

Või on hariduse «ravijuhis» erinevate narratiivide amorfne kogum, mis muutub uute narratiividega? Kehtinud «ravijuhiseid» saab vaadelda vaid ajaloolaste poolt retrospektiivselt? Kas hariduses on seetõttu võimalik nõuda subjektiivselt õigena tunduvat lähenemist, sest minu isiklik narratiiv on ju sama hea kui «need teised lood», mille põhjal tegutsetakse? Kas Eestis on võimalik olukord, mis leidis aset mõni aasta tagasi Londonis, kus üks lasteasutus praktiseeris mitmeid kuid äärmuslikke religioosseid dogmasid, sest see oli lastevanemate ja asutuse ühine soov?

Kuid kas teadmist omavas valdkonnas saab arvamuse mõõdupuuks olla arvamuse intensiivsus, selle esitaja tuntus, esitamise sagedus või arvajate hulk? Või mahub siia pilti ka teadmine. Isegi siis, kui see ei passi kokku arvajate seisukohtadega või arvajat faktid ei sega.

Kui tervishoius joonistuvad õnnestumised või ebaõnnestumised pigem selgete ja paksude värvidega, sageli kahjuks ka lõplike lahendustena välja, siis hariduselus on õnneks kasude ja kahjude diapasoon mõneti väiksem. Sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus see ilmselt pole. Kuigi, väikeste mööndustega (näiteks õpetaja-õpilane suhe ei ole arsti-patsiendi või teenuseosutaja-kliendi suhe) on siin siiski sarnasusi. Kõnealune riigikohtu otsus on oluline just seepärast, et ratsionaalselt igati mõistetav kohtu seisukoht on vahepealses arvamuste vaimustuses läinud ka hariduselus kohati kaduma.

Tundub, et meie kultuuriruumis on ja on olnud omane arvamine, et õnn on konstantne suurus ja kui seda ühele jagub, siis keegi peab lihtsalt sellest ilma jääma. Ilmselt seepärast on panused suured ja õnnest osa saamiseks peab võimalikult hea lähtepositsiooni saavutama. Ja mitte vähetähtis pole muidu omapärase uskumuskultuuriga ja traditsiooniliselt pigem uskumatu rahva pimestav usk haridusse. Nii on selge, et parem haridus võrdub suurem õnn. Aga tegutsemisel, mis on kantud igati üllast motiivist «tahan oma lapsele parimat», võib olla olulisi varjukülgi.

Kool on koht, kus erinevad pered, maailmavaated ja väärtused kohtuvad. Aga kohtuvad ka erinevad arvamused. Vaieldamatult on iga inimene oma elu ekspert ja iga vanem oma lapse asjus ekspert. Ja kool on olulise mõjuga, kuid kui elukaart tervikuna vaadara, siiski episood oma alguse ja lõpuga.

Meil on faktidele tuginevaid põhjendusi väitmaks, et kaks korda kaks on neli, füüsika ei ole filosoofiliste huvidega loodusvaatleja jutustuste kogum, koolikiusamine ei tee tugevaks ning hetero- või homogeense tasemerühma õpetamisel on selged puudused ja eelised.

Kui ainespetsiifiliste teadmiste vaidlustamist esineb harvem (kuid see pole olematu ka kõige fundamentaalsemates teadmistes), siis õpetamise ja õpetaja olemuse, õpetamise metoodika ja hariduskorralduse osa on tugevas arvamuste tõmbetuultes.

Oleme õppinud üha enam arvama, peame isegi eraldi festivali selleks. Tähtis on, et oleks arvamus. On eriti sagedasti ja suure auditooriumi ees arvajad ehk arvamusliidrid. See kõik on meeleolukas, kindlasti tore.

Kuid kas teadmist omavas valdkonnas saab arvamuse mõõdupuuks olla arvamuse intensiivsus, selle esitaja tuntus, esitamise sagedus või arvajate hulk? Või mahub siia pilti ka teadmine. Isegi siis, kui see ei passi kokku arvajate seisukohtadega või arvajat faktid ei sega. Loomulikult võib see olla ebameeldiv, kui arvamus kohtub faktidega. Ei saa aga unustada, et igal inimesel on küll õigus oma arvamusele, kuid mitte oma faktidele.

Loomulikult võib see olla ebameeldiv, kui arvamus kohtub faktidega. Ei saa aga unustada, et igal inimesel on küll õigus oma arvamusele, kuid mitte oma faktidele.

Hariduselus võiks neid fakte olla. Ei, ma ei pea silmas osalusdemokraatia alusel moodustunud õppekavu või koguni meie kultuurile olemusliku hariduse narratiivi kirjeldust ehk maakeeli: nii on ikka teinud õpetaja ja nii õpilane. Pigem tõendatud teadmist, mis ei vaja igal hommikul uuesti tõestamist ja mis peaks vastu kokkupõrked subjektiivsete soovide, sektantlike jutlustajate või moekate narratiividega. Kas võiks mõne sedalaadi teadmise panna lukku? Kasvõi ajutiselt?

Kuigi hariduses pole otseselt küsimus elus või surmas, võiks siin olla siiski mingisugune mänguruum selgemalt paigas. Piirjooned, mis markeeriks tõendatud teadmise, väärtuspõhiste ja õpetaja loominguliste valikute ala, aga ka selle piiri, millest üle ei tohi astuda – kust algab kahjustamine. Võimalik, et olukorda aitaks lahendada õppekava revisjon, ravijuhiste loogikaga sarnaste soovituste andmine ülikoolidelt. Kuid suurima ühisosa võiks ühildada endas õpetaja kutse-eetika oma normidega. Praegu kehtivad(?) eetikanormid (lausa kaks komplekti) ei anna tuge õpetajale ega selgust lapsevanemale.

Kindlasti ei pea ma silmas seda, et saaks või peaks tekkima õpetaja töö n-ö kinnireguleerimine. Nagu ka loo alguses viidatud kohtuotsus ravijuhiste juures märkis: arenguks peab jääma ruumi, ravi on alati looming. Nii on ka õpetamisega, see on ja jääb loominguks.

Kuid kas õpilasel või tema vanemal saab olla õigust nõuda loobumist teadmispõhisest haridusest, nõuda enda arvates sobival viisil õpetamist? Kohtuotsusega paralleeli tõmmates tundub, et ei. Kas peaks olema võimalus teadmisega juba kaetud praktikast edasi astuda, katsetada ja luua – loomulikult. Aga selle ulatuse saab ja peab otsustama valdkonna ekspert. Õpetaja.

Tagasi üles