Lugeja kirjutab: EMOst patsiendi pilgu läbi (4)
Viimastel aegadel on ajalehtedes palju kirjutatud sellest, et inimesed pöörduvad liiga sageli ja liiga väheste põhjustega EMOsse. Kui endal tõsine häda käes, ei julgegi enam sinna minna. Siiski võtsin ühel õhtupoolikul, kui perearsti vastuvõtuaeg oli läbi ja terav kõhuvalu kimbutas, selle tee Tartu ülikooli kliinikumi EMOsse ette. Ja mitte asjata.
Ootama ei pidanud tunde, vaid kümme minutit pärast registreerumist tuli õde ja juhatas kabinetti, kus ta kuulas mu jutu põhjalikult ära ning võttis vere- ja uriiniproovi. Jäin ootama vastuseid.
Seejärel tuli arst ja rääkis nendest vastustest ja ütles, et tuleb teha kompuutertomograafiauuring. Olin sellega väga nõus. Vahepeal anti mulle valuvaigistavaid tablette ja paluti oodata vastust.
Lõpuks andis arst teada vastusest ja pani mulle koloskoopiauuringu aja kinni. Ütlesin, et kardan seda väga. Nooruke valvekirurg dr Jaanimäe, kes minuga sellest uuringust rääkis, ütles, et ei maksa karta, võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil mul eelmine kord sama protseduur tehti, on asjad kergemaks läinud, ja lubas ka ise uuringu juurde tulla.
Kokku läks mul EMOs kolme tunni ringis, sellest põhiaeg vastuseid oodates. Nägin ka, kuidas tegeldi teiste patsientidega. Kõik oli väga sõbralik, aga samas professionaalne.
Koloskoopiauuringu hommikul nägingi kabinetti sisenedes, et dr Jaanimäe on kohal ja palus mulle lisasüsti teha. Siiski oli uuring mulle valulik ja ma oigasin mitu korda kõvasti. Õnneks kasvajat ei leitud ja paluti edasi suhelda perearstiga. Nii ma nüüd teengi, sest usaldan väga oma perearsti Maia Gavronskit.
Aga tahan öelda, et kui ikka abi vaja, võib ka EMOsse minna. Seal oli väga lahke ja professionaalne suhtumine. Keegi ei öelnud, et mis sa siia tulid, ja tundide viisi ei tulnud ka oodata. Sain südamerahustust ja kompuuteruuringu, mis on perearstile edaspidi abiks. Eks igaühel ole oma häda, aga häda on ka sellest, kui inimesed ära hirmutatakse, et ei tohi EMOsse minna.