Peeter Olesk: aptiigre man

Peeter Olesk Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Üks on selge: ostukeskuse toiduosakonna raviminurgas ei tööta ega hakkagi tööle ühtegi niisugust ülikooliharidusega proviisorit, kes tunneks ravimite tehnoloogiat ja farmatseutilist keemiat magistrikraadi ulatuses.

Tähtverre tuli käima kõrge riigiametnik, kellelt ma väga lootsin lähemalt kuulda, mis toimub praegu Itaalias lähedalt nähtuna. Selgus, et ta ei tunne asja, kuna oli olnud pikalt tõbine ühes teises Vahemere ligiduses asuvas riigis, kus ta teenis leiba. Toda riiki tundis ta seestpoolt nagu igaüks, kes töötab pikaajalises komandeeringus.

Näod saavad tuttavaks poodidest ja töökohtadest, tänavakombed õpid ära selle järgi, kuidas käituvad kohalikud, aga neile oled sa ikka võõramaalane, mitte oma. Elad küll samal tänaval ning võib-olla koguni kõrvalmajas, ent sinu elamine jääb siiski väljapoole omainimese oma kodu ust. Tema püsib paigal, sina rändad ringi.

Nii jäigi minu kauane sõber koos oma perega üksi just siis, kui tal läks ainevahetus käest ja ta hakkas muutuma kerajaks. Ta oskab eesti, vene, inglise ja prantsuse keelt ning on kuulnud, et vanad roomlased alustasid omi pikki söömisi munadest ja lõpetasid desserdiga (mitte ilmtingimata õuntega). Söömise kõrvale joodi veega lahjendatud veini, nii et punane oli üksnes veinipära, mitte aga täis peeker.

Kuid minu sõber ei tundnud üheski keeles selle meditsiinilist oskussõnavara, kõnelemata juba tõve esimestest tundemärkidest ja epikriisist. Seepärast läks ta mitte farmaatsiapoodi ega spetsialiseeritud apteeki, vaid internetti, otsis sealt välja märksõna «dieet» ja püüdis sedaviisi aru saada, mida ta sööb valesti ehk liiast. Selgus, et ta ei tohiks üldse süüa õunu, kuna õun aktiveerib sappi (nii mu sõber asjast aru sai). Edasi tuli välja, et tal on disbalansis kaltsium ja magneesium.

Kuid kõik soovitused süüa erinevat sorti kapsalisi põrkusid tema peres vastu seda barjääri, mida arstlik rahvakirjandus enamasti ei käsitle. Ei mu sõber ega tema abikaasa osanud nimelt kapsast valmistada nõnda, et see ka tõepoolest maitseks.

Hea harilik keskmise suurusega peakapsas peab olema mahlane ja kas peenelt riivitud või korralikult hautatud (Horatius hautas kapsast pekiga). Kui te aga välismaale teispool Suurt Munamäge tööle lähete, ega te siis sissetöötatud kapsariivi küll esimese asjana kaasa ei võta! Pealegi on peakapsas nii kaltsiumi kui ka magneesiumi märksa rohkem kui õunas.

Kujutlegem, et mõne Tartu ostukeskuse toiduosakonnas töötaks käsimüügiravimite riiulite vahel Valter Jalviste haardega «nurgajuht», kes teab teile soovitada õiget arstimit olukorras, kus teie ise ei tea, mis teil õieti viga on.

Sõpra kuulates püüdsin ma kujutleda Otepää omaaegset apteekrit ja suurt loodusesõpra proviisor Valter Jalvistet (1877–1959). Tema valitses oma ladina kööki ajal, mil kohalik aptiigre oli veel enesestmõistetavalt ka entsüklopedist ja tundis keeli, käekirju, ajalugu, taimi, kivimeid, puid, kemikaale, füüsikat, meditsiini ja tähistaevast. Sellisena sobis Valter Jalviste edukalt Otepää haridusseltsi etteotsa, mida ta juhtis üle veerand sajandi.

Ehkki ta oli EPHAGi (Eestimaa apteegi- ja rohukaubanduse ühing, hiljem Tallinna farmaatsiatehas, nüüdse Grindexi üks eelkäijaid) liige, valmistas ta paljusid ravimeid ise ning järelikult sai aru, kus inimese sees mingi viga võib peituda. Eriti oli tuntud tema benediktiin, raviliköör, mille ta EPHAGist saadud essentsi põhjal segas ise. Seda ei müüdud pudeliga, vaid napsiklaasiga kas 45 või 70 mg.

Mõnikord öeldakse benediktiini kohta, et see on kadakamarjanaps. Ei ole, benediktiin segatakse kokku kuni 30 koostisosast, sealhulgas ka meest. Niisuguse joogi valmistamine nõuab aega isegi kuni pool aastat ja pole ka ime: igal ajal sa mett ei korja.

Tulgem nüüd tänasesse päeva ja kujutlegem, et mõne Tartu ostukeskuse toiduosakonnas töötaks käsimüügiravimite riiulite vahel Valter Jalviste haardega «nurgajuht», kes teab teile soovitada õiget arstimit olukorras, kus teie ise ei tea, mis teil õieti viga on. Ta peaks siis teadma, mis te söönud olete, millal te viimati tarvitasite keefirist kangemat alkoholi, kas kõht on käinud läbi või mitte, kas teil on mõni krooniline haigus või te alles paranete jne, jne.

Küsitletav ei pruugi olla üldsegi mitte vanamammi, kes on prillid koju unustanud. Ta võib vabalt olla ka noor neiu, kellel on II tüübi diabeet, mis nõuab söömist raamatupidaja täpsusega.

Mitte see pole tähtis, kes ta on, vaid see, mis tal viga on ja kas toiduosakonna raviminurgas on seda rohtu või paraku ei ole. On ostukeskusi, kus asi on ants mõistuspäraselt ja muu poe kõrval toimib ka apteek. Kuid väiksematesse kauplustesse rohunurk ehituslikult ei mahu, ent paljude ravimite kohta kehtib nõue, et neid tohibki müüa muust kraamist rangelt eraldi.

Kui vähe tutvustatakse tänapäeva Eestis loomulikke toiduaineid, mis on tervislikuks söömiseks siiski «normaalsemad» kui keemilised toidulisandid!

Oletagem aga, et see, mida te tegelikult vajate, on hoopiski dieediravim, näiteks kõrvitsa- või seesamiseemned. Kui teil on turul tuttav eit, kellega võib julgesti kokku leppida, siis ostate temalt ja näksite seemneid nagu linnuke. Kuid seesam ei kasva kompostihunnikul nagu kõrvits, seesam kasvab Kagu-Aasias ja Kaug-Idas.

Kui te just ei ole koreaköögiline või ei tohi süüa halvaad, siis ei ole seesamiseeme ka kohustuslik, kuid … kui vähe tutvustatakse tänapäeva Eestis loomulikke toiduaineid, mis on tervislikuks söömiseks siiski «normaalsemad» kui keemilised toidulisandid! «Vajaduse korral pidage nõu apteekri või arstiga.»

Nn lauasinep on kahtlemata toidulisand, ent te ei lähe ju ometi eriarstile küsima, milline sinep sobib kõige paremini hakitud lambaliha juurde!

Üks on selge: ostukeskuse toiduosakonna raviminurgas ei tööta ega hakkagi tööle ühtegi niisugust ülikooliharidusega proviisorit, kes tunneks ravimite tehnoloogiat ja farmatseutilist keemiat magistrikraadi ulatuses. Mõõduriistade poes on võimalik, et teie teenindaja on endine insener, farmaatsias mitte.

Teise jala jaoks on võimatu, et toiduosakonnas askeldav apteekriabiline tohiks teile valmistada sellise tinktuuri, mis on algusest lõpuni originaalne ning ühtlasi ka individuaalne. Saaksite siis arstilt retsepti, mille järgi valmis ravimvormi ei tehta ning toiduosakonnast saate vastu just sellekohase preparaadi. Tõeliselt te saate aga selle, mida on kergem müüa, ja «see» müüakse teile koguses, mis võib olla suurem kui põhjendatud. Ning kõige vähem õpetatakse teile kas ravimisnurgas või ravimipakendil farmakokineetikat ehk toimeaine mõjuvuse kiirust.

Need on põhjused, miks ma ei poolda ravimite käsimüüki koos toidukaupadega kõrvuti ja hoiaksin apteegifunktsiooni poeleti omast selgesti lahus. Kus müüa sel juhul kosmeetilisi kreeme ja glükomeetrite toitepatareisid? Öelgu asjatundja! Tema’p see on, kes peab leidma ravimitele otstarbeka logistika, mitte surm.