Sirje Toomla: pärm tuha all

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Igale keelele on omane kujundlikkus. Tundmatut on alati tuntu järgi nimetatud, toetudes mingile sarnasusele, näiteks inimesel on jalad ja ka kapil on jalad, kuigi välimuselt on need üpriski erinevad. Keegi ei mõtle kõneldes sellistele seostele.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Keele põnevaim ja õppijale ka raskeim osa on kindlasti keelekujundid: kõnekäänud ja igasugused fraseoloogilised väljendid. Vahel on vaja lasta fantaasial lennata, et mõista, mida mõne kujundiga on üleüldse öelda tahetud. Autistid näiteks ei pruugi kõnekujunditest aru saadagi.

Hoopis põnevaks läheb asi aga siis, kui kõneleja või kirjutaja fantaasialend tõuseb sedavõrd kõrgele, et tavainimesel on raske, kui mitte võimatu aru saada, mida on usin metafoorilooja tahtnud öelda.

Tagasi üles