Mehed võtsid ette sajakilomeetrise jalgsirännaku

100 kilomeetrit.

FOTO: TPM

Nädalavahetusel kulmineerub spordinädal, mille moto on sel aastal «Aeg liikuda!». Tartu ülikooli kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeudid Tauno Koovit (pildil) ja Mihkel Luik panid end sel puhul proovile sajakilomeetrisel rännakul Tartust Järvseljale ja tagasi.

Tauno Koovit rääkis, et mõte sellisest «jalutuskäigust» sündis kahe aasta eest, kui nad olid kõndinud ühe päevaga 70 kilomeetrit: 50 Tartust Järvseljale ning seal metsade keskel veel 20 kilomeetrit otsa. Siis pandigi plaan paika, et kunagi katsutakse ühel päeval kõndida sada kilomeetrit.

Kui mullu mõttest veel asja ei saanud, siis tänavu augustis algatasid nad sõpruskonnas kampaania «100 päevaga miljon sammu». Poole kampaania peal võtsidki Koovit ja Luik jalad selga ning hakkasid läinud pühapäeva hommikul kell pool viis Tartust Vabriku tänavalt Kastre valla kagunurgas asuva Järvselja poole astuma.

Plaan oli liikuda keskmiselt kuuekilomeetrise tunnikiirusega ja pikemate puhkepausideta. Üksnes poolel maal Järvseljal Luige vanaema juures oli veidi pikem paus, 22 minutit.

Koovit otsustas retkele joone alla tõmmata täpselt siis, kui õhtul kell kümme sada kilomeetrit täis sai.

Koovit tõdes, et sada kilomeetrit päevas on ikkagi liiga ränk katsumus ning ta ei soovita seda kellelegi. Teda ennast hakkas juba retke 20. kilomeetril vaevama põlvevalu ning üksi kõndides oleks ta asja ilmselt katki jätnud. Sõbra toetavate sõnade ja valuvaigistide toel ta siiski jätkas.

Tõsi, kui Järvseljale minnes peale kõndimise lõiguti ka joosti, siis tagasiteel ta joosta enam ei suutnud. Tagatipuks pidi Luik 87. kilomeetril kõhuvaevuste tõttu kõnni katkestama ja endale auto vastu kutsuma.

Koovit jätkas siiski visalt. Palju abi oli elukaaslasest, kes talle Luunja–Tartu kergliiklusteele vastu oli jalutanud, ja nii mindi viimased kilomeetrid koos. «Kuigi tempo langes neljale kilomeetrile tunnis, oli lõpp kergem, sest linnas kõndida pole nii üksluine kui maanteel,» tõdes Koovit.

Siiski otsustas ta retkele joone alla tõmmata täpselt siis, kui õhtul kell kümme sada kilomeetrit täis sai. Koduni oli jäänud veel üks kilomeeter, kuid Koovit tunnistas, et rohkem lihtsalt ei viitsinud.

«Inimesed peavad liikuma, kuid liiale ei maksa minna,» rääkis Koovit. «Mul kogunes 17 tunniga 128 000 sammu, see on ikka ekstreemne. Ei usu, et niipea midagi sarnast ette võtame, vähemalt kõndimisega on kindlasti rahu majas.»

Tagasi üles