Ta tahtis saada modelliks, ärinaiseks, tantsijaks. Aga kõige enam ihkas ta saada lauljaks.

Triin Lellep (33) mõjub oma tumeda lokkis juuksepahmaka, pruunide silmade ja punaste huultega kui Carmen, kes on Bizet’ ooperist momendiks pärisellu põiganud. Kuid mägise Sevilla asemel on ta üles kasvanud hoopis Annelinnas Mõisavahe tänava paneelmajas.

Unistada on Triin aga alati osanud. Õppinud enne laulma kui rääkima, teadis ta juba kolmeselt, et tema elutee kulgeb muusikarütmis. Nüüd elab ta juba seitse aastat maailma ooperipealinnas Pariisis ja teenib leiba oma lemmiktegevustega.

Neid kõiki korraga üles lugedes jääb isegi tema hätta. Küll läheb ta neljal-viiel korral aastas kuuks ajaks Bordeaux’sse, et soleerida sealse orkestri ees. Siis aga kiirustab Pariisi tagasi, et sõbrannade keelpillikvartetiga kelmikaid operetinumbreid ette kanda. Järgmisena ootavad teda õpilased, kellele ta eratunde annab. Seejärel tuleb joosta stuudiosse plaati lindistama. Ning siis juba kitarri ja akordioni saatel prantsuse šansoone laulma.

Midagi justkui ununes... «Ahjaa!» hüüab ta säravi silmi. Praegu on tal käsil ka kahe muusikali kirjutamine, sest «muusikale jumaldan ma siin maailmas kõige enam».

Triin esinemas selle aasta jaanuaris Bordeaux’ orkestriga. Seal on ta alaline solist.

FOTO: Doug Revell

Pariisis on Triin proovinud isegi ooperiagendi ametit agentuuris International OperaArtists. Ta on seni esimene ja ainus eestlane, kes on maailma tipptasemel vokaliste ooperiteatritele vahendanud. Nüüd on see tema jaoks minevik, ta tahab ise laval olla.

«Kui ma läksin laia maailma, hakkasin kahtlema, kas lauljaametiga ikka elab ära,» räägib Triin. Ta kartis, et äkki saab temast hoopis tänavalaulik või tabab teda Van Goghi või Monet’ saatus – kuulsus saabub alles peale surma. Aga ta unistas. Ja proovis.

Triin ütleb, et pidi teisi ameteid katsetama, et ringiga lõplikult laulmise juurde tagasi jõuda. «Ma avastasin muusika enda jaoks uuesti. Tunnen, et minu elu armastus on muusika,» teab ta nüüd.

Üks miljonist

Ent järsku ei saanud Triin enam laulda.

See oli 2015. aasta aprillikuu, kui ta end Pariisi kütmata kodudes ja kõledates kontserdisaalides nii koledasti ära külmetas, et üleöö tekkis häälepaeltele polüüp. See healoomuline kasvaja võib tekkida kõikidele inimkeha limaskestadele. Triinu tabas see kõige valusamasse kohta. Polüüp häälepaelal tähendas talle, et tema häälepaelad ei suutnud sulguda ning õhk vuhises paelte vahelt läbi. Ta ei saanud enam laulda, ei saanud isegi rääkida.

«See oli üsna traagiline hetk. Prantsuse arstid ütlesid, et polüübi ise kadumise võimalus on üks miljonile ja tuleb opereerida,» meenutab ta. Laserlõikus moondanuks aga Triinu hääle igaveseks.

Muidugi ei tekitanud see Triinus lootust. Ta otsustas, et ta ei riski ega lase end opereerida. «Ma ütlesin iseendale, et kui ühel miljonist kaob polüüp ise ära, siis olen see mina. Mina olen üks miljonist.»

Kaks aastat ei laulnud Triin üldse ja üritas võimalikult vähe rääkida. Kaks aastat oli ta peaaegu et vait, sest rääkideski kõlas ta hääl kähinana. Et midagigi teha ja hinge sees hoida, hakkas ta lauluõpetajaks. «Õpetajaamet oli nagu väike plaaster, aga ikkagi väga väike. Ma sain vähemalt midagigi muusikaga seonduvat teha ja ei pidanud kodus konutama,» sõnab ta.

Paari aasta möödudes hakkas ta aga tundma, et asi muutub paremaks. Triin hakkas vaikselt teraapiaga peale ning alustas nullist nii rääkimise kui laulmise õppimist. Ta töötas koos logopeedide ja füsioterapeutidega, et lihased uuesti korralikult tööle panna.

Aga sihti ei kaotanud ta silme eest kunagi. Ta lihtsalt teadis, et saab terveks. Ta ütleb, et haigus muutis tema eemärgi veelgi konkreetsemaks.

Kulus veel üks aasta, enne kui Triin sai uuesti päriselt laulda. Mullu mais tundis ta, et on terve. Siis läks ta Bordeaux’sse ette laulma sealsele orkestrile ja nende dirigendile Richard Beswickile. Ta saigi solistiks! Ja veel kelle orkestrile!

Ma ütlesin iseendale, et kui ühel miljonist kaob polüüp ise ära, siis olen see mina. Mina olen üks miljonist.

Bordeaux’ filharmooniaorkestri dirigent Richard Beswick on töötanud muljet avaldavate nimedega – Pavarotti, Domingo, Sutherland, kui nimetada vaid mõnda – ning nüüd hakkas ta treenima Triinu. «Tal on tohutu kogemus ja tema kõrv on hea materjaliga harjunud,» selgitab Triin. «Aga ta ise on seejuures väga tagasihoidlik ja soovib rahu. Seetõttu tegigi ta oma orkestri.»​

Triin Lellep

FOTO: Laila Kaasik

Kui Prantsusmaa kontserdisaalid on Triinu hääle helinat juba kuulda saanud, siis nüüd saab oma osa ka kodumaine publik. Oktoobris astub ta lavale koos Vanemuise keelpillikvarteti, tenori German Gholami ja pianisti Margus Rii­maaga. Esitusele tulevad Triinu ühe suure lemmiku Andrew Lloyd Webberi loomingu kauneimad palad.

Ta tunnistab, et seekord on ta turnee eel isegi veidi närvis, sest Prantsusmaal esinedes ei ole kuulajate seas enamasti sõpru ega pereliikmeid, kuid Eestis tulevad nad muidugi saali.

Tulevik seotud Eestiga

Oma Eesti debüüdiga tahab Triin kodumaal vaikselt kanda kinnitama hakata. Praegu on tema töö peamiselt Pariisis ja mujal Prantsusmaal. Eestisse tahab ta päriselt tagasi tulla siis, kui tal on põhjus siin viibida. Ta peab suutma ka siin lauljana läbi lüüa.

Triin tunneb, et tema tulevik on seotud Eestiga. Ta tahab olla oma sõprade, perekonna, sugulaste ja lihtsalt oma rahvaga. «See, kui sa saad kellegagi oma enda keeles rääkida, loob juba sõnulseletamatu sideme kahe inimese vahel. See on võimas,» ütleb ta.

Ent mis juhtub siis, kui ta kohtaks üht nägusat prantsuse meest, kellest lahkuda ei oleks kerge?

«Ma ei ole kedagi kohanud. Praegu ei ole mul meeste jaoks isegi silmi. Kui ma näen mingit meest, siis ma mõtlen, et ohoh, äkki saaks tema oma muusikavideosse panna. Või et huvitav, kas ta on muusik, võib-olla saaksime koos midagi teha,» räägib ta. «See kõlab vist imelikult, aga minu peas on asjad praegu nii,» ütleb ta oma juliarobertsiliku naeratuse välkudes.

Aga siis lisab kähku, et kui ta tõepoolest peaks kohtama mõnda jalustrabavat meest, olgu ta pärit Prantsusmaalt või mujalt, siis peaks tema tulevane abikaasa olema nõus koos naisega Eestisse kolima. Sada protsenti, kinnitab ta.

Ma ei saa aru, kui öeldakse, et eestlane on tuim või põhjamaine. Minu meelest on kõik eestlased nii heatahtlikud, sõbralikud, ja mis kõige olulisem – siirad.

Eesti on südames

Pariisis on Triin Lellepi lähim meeskontakt hoopis tema prantslasest naaber, kes teda aeg-ajalt prantsuse elutarkustega kostitab. Näiteks armastab naabrimees kuulutada, et prantslased on ameeriklaste vastandid. Kui ameeriklased võivad bussipeatuses seisvale võõrale üksikasjalikult rääkida, mida nad reede õhtul teha plaanivad, siis Prantsusmaal ollakse kinnised ja vaoshoitud.

Või et prantslased ei küta tuba seepärast, et muidu hakkaks ju õue minnes külm ja tuleks riided selga panna. Parem siis juba kogu aeg külmas olla ja sellega harjuda.

Muidugi, kui piisavalt kaua ükskõik millises riigis elada, võetakse ju omaks sealsed tavad ja kombed, tekivad kontaktid, sõbrad, tuttavad. Kuigi prantslased on loomu poolest pigem kinnised, leiab Triin, et kaunite kunstide alal on inimesed natuke avatumad. Ta möönab aga, et välismaalasena teises riigis ei ole sugugi lihtne.

Prantsusmaal elav Triin Lellep püüab käia võimalikult tihti Eestis. 

FOTO: Laila Kaasik

«Turistina ei sukeldu sa tegelikult kunagi ühegi riigi argiellu. Aga igal maal, kus ma olen elanud, olen ma olnud vähemalt kolm aastat, ma olen päriselu näinud. Ja isegi kui sul on iga päev akna taga Eiffeli torn, harjud sa sellega nii ära, see pole midagi erilist. See on pannud mind täielikult mõistma, et minu süda kuulub igavesti Eestile,» lausub ta.

Tema arvates on Eesti võrreldav Ameerikaga, ainult et kui Ameerikat tuntakse unistuste täitumise maana, siis Eesti valuuta võiks olla siirus. «Ma ei saa aru, kui öeldakse, et eestlane on tuim või põhjamaine. Minu meelest on kõik eestlased nii heatahtlikud, sõbralikud, ja mis kõige olulisem – siirad,» selgitab ta.

Eestis käib Triin üsna tihti. Eriti siis, kui on mõni perekondlik sündmus või püha, aga ka lihtsalt niisama. Vähemalt korra paari kuu jooksul. Ja kõik suved püüab ta veeta siin. Temas on pead tõstnud säärane patriotism, mis on omane neile, kes pikalt kodumaalt eemal viibivad. «Ega sellest vist muidu saagi aru, aga välismaal elades mõistad, kui võrratu maa on Eesti,» ütleb ta. «Ma ei suuda enam millegi üle vinguda.»

CV

  • Sündinud 1985. aastal Tartus.
  • Lõpetanud Tartu Descartes'i lütseumi.
  • Õppinud klassikalist laulmist Tallinnas Georg Otsa muusikakoolis ja Helsingi konservatooriumis.
  • Elanud Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaal
  • Räägib eesti, inglise, prantsuse, soome ja saksa keelt.
  • Praegu töötab peamiselt Bordeaux' filharmooniaorkestri solistina.

Richard Bezwick Bordeaux' filharmooniaorkestri dirigent

FOTO: Erakogu

Richard Bezwick

Bordeaux' filharmooniaorkestri dirigent

Kohtasin Triin Lellepit poolteist aastat tagasi ja sain kohe aru, et ta on pühendunud ja dünaamiline inimene. Tema hääl on väga huvitav, eriline, laia ulatusega ja tugev. Ma kutsusin teda ühele meie kontserdile esinema ja kuigi tal ei olnud sellist laadi muusikaga väga palju kogemusi, õppis ta väga kiiresti ja võttis selle stiili omaks.

Triinu juures meeldib mulle, et tal on tohutult energiat, hea iseloom, rikkalik kujutlusvõime. Triin on väga karismaatiline inimene. Oleme koos hakanud ajama uut projekti, kirjutame ja produtseerime muusikat, praegu on käsil lugu kahest tüdrukust, kellel on väga erinevad elud, mille nad omavahel ära vahetavad. See viib muidugi seiklustesse.

Triinul on väga hea draamapotentsiaal.