Politseimajor Üllar Sõmera: täis marjakorv ei tohi üles kaaluda inimelu

Tartu jaoskonna politseimajor Üllar Sõmera.

FOTO: PPA

Hoolimata otsingumeeskonna pingutustest päädisid hiljuti Tartumaal korraldatud laiahaardelised otsingud marjulise Veera surnukeha leidmisega. See oli erandlik traagiline lugu, kus täis marjakorv kaalus kahetsusväärselt üles inimelu.

Õhtul, mil häirekeskus sai teate, et sohu eksis telefonita ja tõsise terviseprobleemiga eakam naine, käivitas politsei otsingu, millest sai selle hooaja seni üks mahukaimaid maastikuotsinguid kogu Eestis.

Ajaks, mil hädaabikõne laekus, oli naine omapäi juba ligi 12 tundi metsas olnud. Olgugi et mistahes kriitilises olukorras ei tohi lootust kaotada, oli kõiki riskitegureid arvestades aus küsida, kas tema elu enam õnnestub päästa. Pimenenud päev ja temperatuuri langus, kõrgem iga, terviseprobleemid, üksinda metsaminek ja telefoni puudumine on vaid osa loetelust, mis ühel või teisel moel tegid otsingu ajakriitiliseks ja raskesti korraldatavaks.

Panustades võimalusele, et ehk ei ole veel pöördumatult hilja, käivitati ulatuslikud otsingud. Politsei juhtimisel kaasati patrullid, abipolitseinikud, kohalikud elanikud, jahimehed ja teised vabatahtlikud – neil päevil kokku pea sadakond otsijat. Maastikul töötasid jälje- ja laibakoerad, õhulennul kontrolliti piirkonda esmalt helikopteri, seejärel PPA lennukiga ja droonidega. Looduskaitsealal aega veetnud inimestelt koguti lisainfot ning tehti muid politseitoiminguid. Liikudes ruutmeetri kaupa edasi kohast, kus naine metsa läks, kontrolliti iga küngast ja kraavi, kuni kolme ööpäeva möödudes jõudsid otsingud järgmistele aladele, kust vabatahtlikud leidsid naise surnukeha.

Marjulise Veera otsingute kaart.

FOTO: PPA

Kogu otsingumeeskonna põhjalik ja pühendunud töö väärib politsei poolt kiitust. Kahjuks on siiski fakt, et kogu see suur töö ei võimaldanud enam päästa hätta sattunud naise elu. Oleme mõtetes ja südames lähedastega, kes on lohutamatus leinas.

See juhtum on eluline karm tõdemus, et kui otsingutele kaasata ka kogu olemasolev ressurss, ei ole see võluvits, mis igal juhul viib elu päästmiseni. Eksimine, hätta sattumine ja käivitatud otsing on tagajärg, mis teinekord olenemata püüdlustest ja abijõudude hulgast on traagilise lõpuga, sest hädaabikõnele reageerimiseks ei olnud enam piisavalt aega. Seega, kõige olulisem ressurss inimese otsingutel on aeg, mida paraku aga ükski abivajaja või aitaja tagantjärele juurde ei saa tellida. Küll saab aega ennetavalt võtta ja võita, kui metsa minnes on alati kaasas laetud akuga telefon. Kriitilisel hetkel saab nõnda kohe helistada hädaabinumbril ning politsei telefoni positsioneerimise abil palju kiiremini paigutada tegevused piirkonda, kus abivajaja kõige tõenäolisemalt asub. Selle aja võitmine võib päästa elu.

Metsa eksimine ja hätta sattumine on küll tagajärg, ent seda riski saab enamikul juhtudel vältida. Ennekõike ei tohi alahinnata metsa minnes võimalust, et ehk minuga nõnda ei juhtu. Igal aastal käivitab politsei keskmiselt sadakond maastikuotsingut, et leida metsa eksinud inimesi. Pea kõik neist lahenevad positiivselt ning loodetavasti on andnud asjaosalistele mõtlemisainet, millise ettevalmistusega õigupoolest metsa minna nii, et sealt ka tervelt tagasi jõuda.

Laetud akuga mobiiltelefon, ilmastikukindel riietus, joogivesi, mõni seltsiline, valges metsast välja tulek ning hätta sattudes 112 helistamine ei tohi jääda infoks, mida metsa minnes vaid teadmiseks võtta. Metsa minek tuleb nõndamoodi ka ette valmistada, et marjakorv ei kaaluks üles mitte ühtki inimelu.

Tagasi üles