Tiia Kõnnussaar: kas kultuuripealinnas sobib võõraid altkulmu põrnitseda?

Tiia Kõnnusaar Foto: Erakogu

Kas ka tavaline linnakodanik saab midagi ära teha, et Tartu oleks väärikas kultuuripealinn? Me peame rääkima nii omavahelisest kui ka linna külalistega suhtlemisest.

Tartu valimine kultuuripealinnaks on tekitanud vastakaid arvamusi, eriti teravaid seisukohavõtte on kummastaval moel tulnud väljastpoolt Tartut. Minul on oma kodulinna, ajaloolise ülikoolilinna, boheemluse pesa ja targa tootmise kasvulava edu üle siiralt hea meel.

Just siin võib Euroopa suurlinnade kärast tüdinud inimene kogeda toda ihaldatud slow-elustiili, mille populaarsus kiirustavas maailmas üha kasvab, rääkimata tuhandeaastasest kultuurikihist ja puhtast, rohelisest keskkonnast.

Mis loob mälestuste värvi?

Kultuuripealinna tiitel tõotab turiste, elavnenud kultuurivahetust ja värskeid ideid, uusi kohtumisi ja väljavaateid, kuid ka majanduslikku tulu kaupmeestele, restorani- ja hotellipidajatele, reisi- ja kultuurikorraldajatele. Tartu saab päris kindlasti ka tasuta mainekampaania. Sotsiaalmeedia vahendusel levivad pildid ja muljed välgukiirusel üle maailma, mis heal juhul toob siia veelgi külalisi, ja loota on, et elavdab majandust ka edaspidi.

Milline aga see maine on? Mis annab võõrsil viibinu mälestustele värvi? Julgen arvata, et see on külalislahkus, inimeste sõbralikkus. Kui mõtlen tagasi juuni alguse Odessa-reisile, tajun veel nüüdki linna vaimu, õhustikku, reisikaaslaste ja kohalike lahkust, kuigi mitte just kaugel käis sõda ja vaesus on suur.

Teistpidi, sa võid ju süüa gurmeerestoranis suurepärase roa, ent meelde jääb ikka talumatult pikk ooteaeg või kolksatus, millega närviline ettekandja taldriku lauale pani. Sa võid jalutada ajaloolises vanalinnas, ent mällu sööbivad mitte arhitektuur ja kaunid vaated, vaid ebameeldiv vahejuhtum, mis viis rahu ja turvatunde. Just reisil kogetud tunded on need, mis annavad värvi nii elule kui ka mälestustele.

Tilk tõrva rikub mee

Tartu on üldiselt rahulik ja sõbralik linn. Teeninduse üle võib tõesti kohati nuriseda, aga küllap liigub seegi paremuse poole. Külalistesse suhtutakse linnapildis vähemalt eestlaslikult rahumeelselt. Tartu politseijuhi Veiko Järva sõnul on elu Tartus ja Tartumaal üsna vaikne, kui välja arvata üksikud kahetsusväärsed vahejuhtumid. Ka mujalt tulnud inimeste suhtes toime pandud kriminaalkuritegusid pole registreeritud.

Rahumeelse pinna all pulbitseb siiski elu kogu tema mitmekesisuses. Mõni aeg tagasi nägin vaatepilti, mis tegi mind mõtlikuks. Istusin politsei- ja piirivalveameti ootesaalis järjekorras, et passi uuendada. Minu kõrval istusid kaks tõmmut noort meest, kes suhtlesid omavahel mulle tundmatus keeles, näojoonte järgi otsustades võisid nad olla Lõuna-Aasiast, ent sama hästi ka Ameerikast, rahvaste Paabelist. Nad olid väsinud olemisega. Üks neist tukastas ja tema mobiiltelefon libises sülest põrandale. Ta põrnitses seda unesegaselt ja tõusis siis püsti, et telefon üles korjata.

Üldiselt on kõik rahumeelne, aga kui sa oled teise nahavärviga või teist keelt kõnelev inimene, pead olema ettevaatlik, et mitte mõnd pagulasvastast kogemata ärritada.

Meie ees, seljaga meie poole istusid noored eesti mehed. Üks neist pööras pead ja nägi põrandal olevat telefoni. Ta käänas peaaegu oma kaela kahekorra, et ähvardavat põrnitsemist jätkata, justkui püüdes veenduda, et «must» ikka oma telefoni üles võttis, mitte mõne teise oma ei krabanud.

See oli agressiivsusest tiine olukord. Lõpuks küsisin eesti poisilt viisakalt: kas teil on miski mure? Ta tõmbus tagasi. Õnneks tuli ka võõramaalaste järjekorranumber ja pinge lahenes.

Ja see, täiesti suvaline hetk, kirjeldab seda, mis Eestis praegu toimub. Üldiselt on kõik rahumeelne ja viisakas, aga kui oled teise nahavärviga või teist keelt kõnelev inimene, pead olema ettevaatlik, et mõnele veendunud pagulasvastasele kogemata mitte ette jääda. Need eesti inimesed, kes on valmis «kodumaa kaitseks» tühisegi ärrituse korral vaenulikult käituma, on pealtnäha täiesti tavalised meie keskelt.

Oht on pigem sisemine

Tartu on tulvil eri rahvusest tudengeid, tõepoolest on linn kirju ja värviline. Ülejärgmisel pingil sealsamas PPA büroos istusid saksa tüdrukud. Ka me endi lapsed õpivad üha enam piiri taga. Raske on taluda mõtet, et mu laps läheb teise riiki õppima ja teda hakatakse seal kasvõi moepärast tema Ida-Euroopa päritolu tõttu ähvardama. Ka teeb kõhedaks see, mis siinmail mõnede kaaskodanike peas toimub: inimesed jaotatakse nahavärvi ja keele kaupa kategooriatesse, neist tegelikult vähimatki teadmata.

Minu kogetud peaaegu märkamatu intsident ei ole üksikjuhtum. Tartu rahvusvahelise maja korraldatud kevadisel seminaril kirjeldasid häirivaid olukordi vabatahtlikud, kes on mujalt maailmast Tartusse elama tulnud inimestega asjaajamistel kaasas käinud. Neile on spordiklubis öeldud: meil siin moslemid ei käi. Arsti vastuvõtule registreerimisel: mis te neid musti siia veate, järgmine kord tulge eestlastega.

Võibolla on kohane meelde tuletada, et seesugune käitumine läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 12, mis ütleb: «Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.»

Kui need inimesed, kes said kirjeldatud juhtudel tõrjumise ja alanduse osaliseks, olnuks kultuuripealinna külalised, annaks ametiisikute selline käitumine kahtlemata … teatud värvingu kogu Tartule. Ja Tartu ei ole siin sugugi halvem ega parem kui ülejäänud Eesti.

Ärme julgusta vaenama

Eesti inimeste miljonite pagulastega hirmutamine on osutunud naljanumbriks. Needki vähesed sõjapõgenikud, kes siia on tulnud, on enamjaolt lahkunud. Oht on pigem seespool, mitte väljastpoolt tulijais. Sotsiaalmeedia postitused, mille on kirjutanud meie oma armsad Eesti inimesed puhtas eesti keeles, on pahatihti väga ründavad. Ka lehepealkirjad on muutunud jõulisemaks – eks me ju tuimene ajapikku ja kütet on vaja juurde panna!

Tundub, et paljud inimesed elavad oma peas väljamõeldud sõjaseisukorras, mida vastutustundetult õhutavad mõned poliitikud. Maailmas on praegu palju lahendamist nõudvaid suuri probleeme (kliimamuutused ja sellest tingitud rände suurenemine näiteks), probleeme on palju ka Eestis (laste vaesus näiteks), aga selle asemel kulutab osa ühiskonda oma loovat energiat vaenamisele. Vaenamine aga ei lahenda midagi, vaid toodab uut vaenamist.

Ma ei taha kaugeltki öelda, et «eesti rahvas» on selline või teistsugune. Ei ole, eesti rahvas on samasugune nagu paljud teisedki rahvad. Kuid mulle tundub, et meie hulgaski on inimesi, kes rändekriisist tingitud ohutunnet naudivad, sest see annab neile justkui õiguse oma destruktiivseid tunge teostada. Ja seetõttu on vaikiv leppimine vaenulikkusega ohtlik: see annab vaenajatele hoogu juurde, mis omakorda kõigutab ühiskonna tasakaalu ja meelerahu.

Mida me saame teha?

Niisiis, mida saab teha iga linnakodanik, et Tartu oleks eeskujuvääriv, külalislahke ja unustamatu kultuuripealinn 2024? Ärgem jäägem vaikivaks kõrvaltvaatajaks, ärgem pöörakem pead kõrvale, kui kellelegi tehakse liiga või koheldakse teda halvasti, olgu see rahvuskaaslane või külaline. Ka pilguga märguandmisest või tähelepanust piisab teinekord, et ärritunud inimest talitseda.

Ehk on aga üksikute konfliktide talitsemisest olulisemgi püüda üheskoos luua sellist avalikku ruumi, kus kõigil, nii tartlastel kui ka külalistel, oleks turvaline ja õdus olla. Kultiveerime endas kaastunnet ja lahkust, taotleme taanlaste muheda ja õdusa hygge vaimu levimist.

Politseijuht Veiko Järva soovitab ametiasutustes diskrimineerimisjuhtumite märkamisel kindlasti sellest märku anda asutuse juhtkonnale: järelikult on osa tööd tegemata jäänud. Kui juhtute pealt nägema verbaalset või füüsilist rünnakut teise inimese vastu, kaaluge oma võimalusi sekkuda. Kui see võib ohtlik olla, näiteks on ründaja alko- või narkojoobes, või te ei ole kindel, et suudate ise rahu säilitada, teatage kindlasti politseisse. Teatage ka siis, kui tegemist ei ole füüsilise rünnakuga: politsei tegeleb kõigi juhtumitega, et saada ülevaadet oma töö korraldamiseks.

Psühholoog Airiin Demir, kes õpetab koolides ja erikoolides õpetajaid agressiivse käitumisega toime tulema, soovitab pealtnägijail pöörata tähelepanu ohvrile: küsige, kas temaga on kõik korras, kas ta vajab abi. Tehke seda rahustaval ja kindlal toonil. Kaaskodanike tähelepanu ja abi ohvrile võivad ründajat talitseda.

Õnneks on avalikke kokkupõrkeid meie kultuuriruumis siiski harva. Tänu taevale on eesti inimesed üsna rahuliku temperamendiga ja võimelised ka suurte ürituste korral säilitama head tuju ja meelerahu, nagu näitas suvine Metallica suurkontsert Tartus – ühtki politsei sekkumist nõudvat vahejuhtumit ei olnud, kuigi linnas oli kümneid tuhandeid eri rahvusest külalisi.

Ehk on aga üksikute konfliktide talitsemisest olulisemgi püüda üheskoos luua sellist avalikku ruumi, kus kõigil, nii tartlastel kui ka külalistel, oleks turvaline ja õdus olla. Siin tulebki mängu hea suhtluskultuur. Kultiveerime endas kaastunnet ja lahkust, taotleme taanlaste muheda ja õdusa hygge vaimu levimist. Täname poemüüjaid, ettekandjaid ja kassateenindajaid, naeratame taksojuhile. Oleme sõbralikud arsti ooteruumis või poejärjekorras, toetame eakat inimest ja väikeste lastega ema, ulatame abikäe, kus vaja. Ärgem olgem kitsid – hea sõna ja sõbralik naeratus ei maksa midagi, ent on palju väärt.

Autorilt ilmus samateemaline käsitlus «Kõige tähtsam on mitte olla ükskõikne» ajakirja Universitas Tartuensis septembrinumbris.

• Aastatel 2015–2019 on Tartus ja Tartumaal registreeritud vaid kaks karistusseadustiku paragrahvidega 151 ja 152 – vaenu õhutamine ja võrdõiguslikkuse rikkumine – seonduvat väärteomenetlust (üks lõpetati, teine päädis rahatrahviga).
• Üks neist juhtumitest oli seotud vihkamist ja vaenu õhutava materjali kogumise ja osalise eksponeerimisega, teine rassivihast kantud solvavate väljendite kasutamisega teise isiku suhtes.
• Nende paragrahvidega seotud kuritegusid pole kõnealusel perioodil Tartus ega Tartumaal registreeritud. Paljudel juhtudel, mil politsei on kahtlustanud vihakuritegu või diskrimineerivat käitumist, on siiski selgunud, et tegemist oli lihtsalt purjuspäi jauramise või olmetüliga.
• Kogu Eesti vaates: aastail 2003–2018 on vaenu õhutamise ja diskrimineerimisega seotud kuritegude eest karistus saadud kolmel korral.

Allikas: politsei