Risto Mets: särtsurattad muutsid linnapilti, kuid rattakultuur peab järele tulema

Risto Mets Foto: Margus Ansu

Harvad pole olukorrad, kus jalakäijal on ülekäigurajal targem elektriratta eest ära hüpata või kõnnitee kõrvalt rohuplatsilt ruumi juurde haugata. 

Ilmselt kõik Tartu rattaringluse planeerimisega kokku puutunud inimesed kinnitasid kui ühest suust, et suvel ei tunne te Emajõelinna enam ära. Ja neil oli õigus! Uus elektrijalgrataste võrgustik muutis linnapilti kardinaalselt. Niigi järjest rattarohkemaks muutunud linn oli ühel hetkel pedaalijaid puupüsti täis.

Veidi hiljem tööd alustanud uhiuued Go Busi gaasiliikurid loksusid nukralt ja tühjalt mööda tänavaid. Paljude elanike arvates kehvemaks muutunud veograafik ja ilus suveilm ei soosinud busse kohe üldse. Seevastu särtsurattad kõrisesid (need teevad omapärast häält) nii ööl kui päeval ja kõigil paistis olevat suur tahtmine seda ilmaimet oma jalaga proovida.

Elektri jõul liikumist katsetasid paljud senisedki ratturid. Oma sõiduvahend aheldati laadimisjaama lähistele puu või liiklusmärgi külge ning telefonitsi klõpsati särtsusuksu lahti. Samas paistis silma seegi, et ratta selga ronisid inimesed, kel kahel rattal liikumise kogemus üsna napp. Kel tegelikult ei ole teadmisi liikluseeskirjast, rääkimata turvalise rattasõidu kirjutamata reeglitest.

Kui õnnetuste vältimiseks kergteedel tuli seni hoolikalt jälgida ettearvamatute liiklejate ehk rulluisutajate, lastega perede ning koeraga jalutajate tegevust, siis ühtäkki tuli harjuma hakata uute liiklusvahendite ja veelgi rahvarohkema olukorraga.

Autorooli keerates näed, et üldjuhul ei ole just elektriratturid kuulnudki sellest, et nende eelisõigus ülekäigurajal pääseb maksvusele alles siis, kui jalad kindlalt maas ja rattur on jalakäijaks ümber kehastunud.

Rohmakad hallid elektrirattad sõuavad sõitja tuhara all jõudsalt edasi, ent nende käsitsejate osavus ja käteramm jätab soovida. Harvad pole olukorrad, kus jalakäijal on ülekäigurajal targem elektriratta eest ära hüpata või kõnnitee kõrvalt rohuplatsilt ruumi juurde haugata. Autorooli keerates näed, et üldjuhul ei ole just elektriratturid kuulnudki sellest, et nende eelisõigus ülekäigurajal pääseb maksvusele alles siis, kui jalad kindlalt maas ja rattur on jalakäijaks ümber kehastunud.

Ehk siis rattad on linn meile nüüd soetanud, aga rattakultuur ise alles lapsekingades.

Kohtab ka nõukogude ajast pärit hoolimatut suhtumist avalikku varasse, ehkki olukord pole nii hull kui samuti sel suvel rattaringluse käima lükanud Minskis.

Usutavasti on ametnikud juba mõelnud, kuidas linlastele esmaseid rattasõidutõdesid ja elementaarseid punkte liiklusõpikust edasi anda. Omaette küsimus on, kas rattaringlust peaks arendama üldse omavalitsus.

Süsteemi loomine maksis kenakese kopika Euroopa maksumaksja raha. Sõiduvahendite (tööjõu)kulukas hooldamine veel lisaks. Näiteks Berliinis pakuvad elektri jõul töötavaid jalg- ja tõukerattaid ettevõtted, kes konkureerivad omavahel nii hinnas ja kättesaadavuses kui ka rataste välimuses. Tuleb tõdeda, et olemas on väga elegantseid ja hästi juhitavaid elektrijalgrattaid ning teenus saab olla kasutajale mugavam sellest, mis on Tartus.

Olles sõitnud erinevate elektrijalgrataste ja särtsu jõul töötavate tõukeratastega, tuleb tõdeda, et Emajõelinna omad on otse sõites pigem kiiremad. Samas manöövrid kurvides või kitsamates kohtades võivad ka kogenud ratturil äparduda, sest sõiduvahendid on rasked ja kohmakad. Sõitja silmade eest esiratast varjav korv eksitab aga inimese tasakaalumeelt moel, mis võib põhjustab tasakaalukaotuse.

Teisalt on rattaringlus toonud linna teistmoodi hingamise ning iga päev kaherattalisi kasutama hoopis rohkem inimesi. Hea, et see on olemas. Ise jään siiski isikliku kaherattalise pooldajaks: on kuidagi lihtsam ja harjumuspärasem sõita ning kogemus näitab, et kondimootoriga saab ka kiiremini edasi.