Linnavolinik Andrus Punt selgitab, miks ta soovitas EKRE liikmetel end põlema panna

Tartu linnavolikogu liige Andrus Punt. Foto: Margus Ansu

Eile jõudis ajakirjandusse sõnum, kuidas linnavolinik Andrus Punt Tartus Genialistide klubis ütles suuremas seltskonnas juteldes välja lause «Kõik EKRE liikmed võiksid end põlema panna».

Kui üks pool võib ühe hingetõmbega järjepidevalt solvata kõiki ja kõike, siis teisel poolel ei ole võimalik lihtsalt aina uuesti ja uuesti näpuga viibutada, ohata ning oma eluga edasi minna. Mõistagi ei olnud minu avaldus üleskutse või reaalne soov kellelegi liiga teha. Tegemist on täpselt sama suhtlusviisiga, mida ikka ja jälle nii edukalt kasutab teine pool. Kui tõde on võõras ning faktidele vastatakse populismiga, siis normaalne debatt ongi välistatud.

Palun vabandust nendelt, kes leiavad, et samale tasemele langemine ei ole õigustatud. Palun vabandust nendelt, kes tunnevad, et see emotsiooni ajel öeldud avaldus neid negatiivselt puudutab.

Küll ei saa ma vabandada enda tunnete eest. Ma armastan Eestit. Eestimaalased on 30 aastat teinud rasket tööd meie riigi ülesehitamisel ning nüüd tunnevad paljud koos minuga, kuidas seda kõike lihtsalt lammutatakse. Meie inimestel ei paistagi olevat rohkem võimalusi, kui lihtsalt oma kodumaa allakäigule vaikides kaasa elada. Mina ei suuda vaikides leppida, kui ohus on kõik meile seni olulised olnud väärtused. Demokraatia, vabadused ja võrdsed võimalused. Sihiks on võetud vihkamine, suletus, ebaeuroopalikkus ja õigusriigi mahavaikimine. Sõna on õnneks veel siiski vaba.

Mina ei suuda vaikides leppida, kui ohus on kõik meile seni olulised olnud väärtused.

Ma ei ole kunagi ühelegi oma avaldusele nõnda palju täiesti erinevat tagasisidet saanud. Mu postkast täitus päris kiiresti sõnumitega, kus mul soovitati eeskuju näidata, aga sama palju oli ka neid, kes jõudu soovisid ning leidsid, et teisele poolele tulebki suhtluses sama mõõduga vastata.

Pea iga päev võib lugeda teise poole mõttelende, mis järjekordset rühma inimesi või mõnda konkreetset indiviidi ründavad. Nad on tunnistanud, et see on nende teadlik suhtlus pildis püsimiseks. Esinetakse avaldusega, see pälvib osa inimeste heakskiidu ja teised väljendavad muret või on pettunud. Siis aga unustatakse ja ring hakkab uuesti pihta.

Minu avaldus ei sündinud vines. Tõsi, see oli emotsioonide vallandumine praeguse olukorra vastu. Paljud tunnevad ennast jõuetuna. Nii ka mina. Just kui ei ole piiri, mille ületamine tooks kaasa muutuse. Igas demokraatias võib olla seisukohti, millele kõik ei ole valmis alla kirjutama. Demokraatia on pidev arvamuste kõrvutamine, enda väidete esitamine ning kaitsmine. Kuid see demokraatlik protsess on võimalik ainult siis, kui kõik jagavad samu alusväärtusi. Enam ei paista, et kõik on nõus samu alusväärtusi jagama. Aina enam soovitakse ühiskonda raputada ning praegust korda muuta.

Ma õpin toimunust. Jätkan tööd Tartu volikogus, et seista enda toetajate eest, ning kaitsen edasi neid alusväärtusi. Luuletaja August Sanga sõnadega: «Maailmas midagi ei muutu, kui me midagi ei muuda.»