Linnakirjanik Vahur Afanasjev: naine teatud vanuses on noortest võluvam

Tähtvere park. Foto: Artur Kuus

Tähtverest õhkus mu lapsepõlves midagi läänelikku. Moodsamat kui viiekorruselised elumajad Ülejõel ja Annelinnas. Teisalt tekitas Tähtvere trotsi. Eliit, professorid, elupuud ja luuderohi. Ema talust, isa töölisasulast, mis siis, et mõlemad haritlased – Tähtvere villad ja aiad tundusid ligipääsmatud.

Arvasin, et ju on inimesedki kõrgid ja suletud. Ja selline kodanlik elu, läikpulber põrandal ja nii edasi, tundus mulle üpris talumatu.

Meenub vaid üks kord, mil Tähtveres külas käisin. Klassiõe autoärikast kutt oli maja ostnud, toimus vastuvõtt, pakuti napsu ja krevette. Hiljem tahtsin Tähtveres korterit üürida, ent jah-sõna peale kadus maakler ära.

Peamiselt tunnen Tähtvere kodusid kinnisvarakuulutuste kaudu. Pakkumised on valdavalt pelutavad. Ehitusaegse välimusega majad, seest hädapäraselt putitatud. Kui lisada kopsakale hinnale tänapäevaste tehnosüsteemide rajamine, on hind uusmajaga võrreldes talumatu. Ah jaa, kuna suurtele juurdeehitistele on keeruline luba saada, jäävad ikkagi ruumiplaani puudused.

Vist ei vaidleks tähtverelanegi, et linnaosa üldpilt on tuhmunud hiilgus.

Ehkki geniaalne arhitekt Arnold Matteus kavandas Tähtvere eelmise iseseisvusaja keskel, jõuti sellest enne sõda vaid linnapoolne osa välja ehitada – ülejäänu, tihti väiksemaks jagatud kruntidega, rajati nõukogude ajal. Siit-sealt langev krohv paljastab, et paljud kivimaja näoga hooned pole isegi palkidest, vaid sõrestikkonstruktsioonid. Nagu nullindate ehitusbuumi põllupealsed majad.

Ent. Aga. Siiski. Une femme d’un certain âge, ütlevad prantslased – naine teatud vanuses. See võiks kehtida Tähtveregi kohta. Väljapeetud välimusega, sest peaaegu kõik elumajad, sõltumata materjalist ja ehitusajast, järgivad funktsionalistlikku joont. Küps ja iseteadlik, sugugi mitte võluta. Kõrkus, mida Ülejõe kutt vanasti nägi, on selge liialdus. Õunakorvikesed – võta, mööduja! – näitavad, et Tähtvere on sõbralik. Suvelõpu õunaõuepäevadel avatakse kodukohvikud.

Kõik head asjad algavad indiviidist. Loodetavasti ei pea arhitektuuriasjatundjad mind parandama, kui oletan, et Tähtvere terviklikkuse tagas Arnold Matteus. Vikerkaare tänava hobuseraud hakkab linnakaardil hästi silma. Ja see pole pelk kunsttükk – inimeste liikumine ja majade liikumatus toimivad praktikas hästi. Muuseas, toonane linnaarhitekt projekteeris ise paljud linnaosa esimesed majad. Matteuse nägemus osutus niivõrd tugevaks, et seda ei hävitanud sovetid ega uusrikkad. Harvad päris uued majad sobituvad hästi vanadega. Jalutan Tähtveres meelsasti, mis siis, et jalgu puhkama kutsub vaid Mandli koogipood.

Alates hetkest, mil Skandinaavia pangad laenukraanid lahti tegid, on Tartu hämmastava kiirusega laienenud. Kerkivad uusehitised on peamiselt elumajad. Suur osa uutest rajoonidest asub linnavalitsuse haldusalast väljas.

Nähtavasti nappis või napib valdadel väge, asjatundjaid ja nägemust. Mõni uus tänav võib kaardu olla. Tänu tublile arendajale leidub siin-seal piirkondi, kus iga maja polegi omast ooperist. Aga Tähtverega sarnane tervikutunne tabab mind vaid Kvissentalis – ja mitte Kvissentali uuemas osas. Inglise keeles on sõna integrity, mis tähendab ühtaegu väärikust ja terviklikkust.

Tähtvere majaomanikele on uusrajoonide juhuslikkus majanduslikult võttes hea uudis. Olgu saepuru sõrestiku vahele poole peale langenud, kinnisvara kolm tähtsaimat omadust on asukoht, asukoht ja asukoht. Asukoht hõlmab ka paigutust ja mõõtkava.

Veeriku pole ju südalinnast kuigi palju kaugemal, aga vähemalt mulle seal integrity keelele ei tiku. Ent küll see tuleb. «Ilusaid maju hakatakse ehitama kümmekonna aasta pärast,» ütles hiljuti Tallinna arhitektuuribiennaali kuraator Yael Reisner. Eks ehitatakse praegugi ja pole uusrajoonidki talumatud. Kindlasti saaks paremini, kui vanasti saadi.

Muidugi pole ma kõiki Suur-Tartu tänavaid läbi sõitnud. Ehk leidub kusagil Tähtverega sarnast tunnet. Ja õigupoolest kõnelesin Tähtvere aedlinnast. Suur-Tähtvere hulka kuulub maaülikool, raudteeäärsed viiekordsed ja endine Tähtvere valdki. Võib ju täiesti olla, et kunagi ehitavad põlistartlased Tiksoja metsa ja Ilmatsalu tiikide vahele uued uhked aedlinnad, vana Tähtvere jätavad aga vaesemale rahvale, kes on tüdinud ellujäämiskunstist Homsis, Mokras, Lütäl, Mārkalnes või Zilupes.