Janno Zõbin: homod Karlovast välja?

Janno Zõbin Foto: Margus Ansu

Kuidas siis teha nii, et igaüks saaks võimalikult valutult oma rida ajada ja ühe tõde tänaval teist ei heidutaks.

Kulgedes üle-eelmisel nädalal jalgrattaga mööda Karlova Broadwayd ehk Tähe tänavat, jäi pilk peatuma millelgi harjumatul. Kümmekond meetrit enne boheemlaste lemmikbaari Barlova rippus puu otsas plakat loosungiga «Alanud on homoabielu hiiliv seadustamine». Sellele tõdemusele oli lisatud, et «meie» sellega ei nõustu ning küsimus «Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata?».

Semiootiliselt läks asi veelgi huvitavamaks siis, kui märkasin plakati juures silti «Jesus died for other sins but not mine» (Jeesus suri teiste, mitte minu pattude pärast) ning sealsamas askeldamas noori inimesi, kes lisasid nüüd juba vaikselt mitmekihiliseks kunstiteoseks muutuvale taiesele vikerkaarevärvilise lipu. Siin on üht-teist, mida semiootikutel ja kunstiteadlastel tõlgendada, mõtlesin muigamisi. Ja hakkasin vaikselt aimama nende sõnumite levimise tagamaid.

Tuleb selgituseks rõhutada, et hipsterliku linnaosana tuntud Karlovas ei ole kõik sugugi nii sallivad nagu Barlova, kunstikooli, galeriide ja ateljeede ümber koondunud enamus, nii-öelda creative class. On inimesi, kes toetavad EKREt, laimavad «punaprofessoreid» ja kellele käivad tõenäoliselt juba pikemat aega närvidele nii tänavatel liikuvad tumeda nahaga inimesed kui ka vikerkaarevärvides lipuga lehvitajad. Mõni neist on oma väljendustes jõulisem, mõni leebem ning aeg-ajalt satuvad nad suhtlema ka kohaliku hipsterkonnaga.

Üks neist «homopropaganda» jõulistest vastastest, kelle isik on sealtkandi inimestele teada, selle kommunikatsiooniprotsessi käivitaski. Järgnes vastureaktsioon noortelt, kes tundsid, et selline sõnum ei sobi Karlovasse. Asi läks küll Facebookis päris tuliseks, aga süütenöör lõpuni ei põlenud ja pomm ei plahvatanud. Seda ilmselt ka põhjusel, et homode vaenajaid vastavas Facebooki grupis lihtsalt polnud.

Milleks minna närvi? Vaielda ja arvamust avaldada saab ka ilma selleta. Ülesköetud inimene on üles köetud inimene. Olgu tegu feministist noore naise või näiteks keskealise valge mehega, kellele on südamelähedane kaabude ideoloogia.

Miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Miks on see oluline?

Plakat ise ja sellele järgnenud vastureaktsioon ei väärikski ehk tingimata trükimusta, kuid imestama paneb hoopis, et «tolerastid» versus «traditsioonilise perekonna austajad» ikka veel nõnda palju meeli erutab, vaidlusi põhjustab ja inimesi tegutsema sunnib. Ehk nagu väljendas end üks Barlovat väisanud, pikalt USA suurlinnas elanud eestlane: meil on need teemad juba 25 aastat tagasi selgeks vaieldud ja selliste asjade peale ei viitsi enam eriti keegi närvi minna. Tartu aga pole New York ja Karlova Manhattan, nii et viitsitakse ja kuidas veel!

Kui saaksin pisutki inimesi mõjutada, soovitaksin selliste sõnumite ilmumise korral linnaruumi korraks külma duši all käia ja asi naljaks pöörata. Igasuguse tulivihase sõnumi vastu aitab hea huumor ja nii iseenda kui ka oponendi mitte tõsiselt võtmine. Nii see, kui lüüa puu sisse naeltega «homopropaganda»-vastane plakat, kui ka see, et pühas vihas loosung alla kiskuda ja see prügikasti heita, näitab ju tegelikult huumorimeele vajaka jäämist. Meenutagem paralleelina kasvõi seda, mis toimus märgilise Eesti riigilipuga enne aprillirahutusi Aljoša juures.

Milleks minna närvi? Vaielda ja arvamust avaldada saab ka ilma selleta. Ülesköetud inimene on üles köetud inimene. Olgu tegu feministist noore naise või näiteks keskealise valge mehega, kellele on südamelähedane kaabude ideoloogia.

Samas pole kõik muidugi nii lihtne. Ühtmoodi tuleks tegelikult mõista nii Varro Vooglaiu võitlusi kui ka seda, millega peab Eesti LGBT kogukond aastast aastasse vastakuti seisma. Mõlemad ju teevad õiget asja ja teevad seda südamega. Oleneb vaid, kummalt poolt ja kuidas vaadata.

Ja ikkagi. Kuidas siis teha nii, et igaüks saaks võimalikult valutult oma rida ajada ja ühe tõde tänaval teist ei heidutaks. Just see ongi miljonimängu kõige viimane ja raskeim küsimus.