/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2011/12/20/884372t1h13fc.jpg)
Tartu volikogu hakkab homme esimest korda arutama suures saalis linna koolivõrgu reformikava, esialgu linna arengukava ühe alateemana, kuid tähelepanuväärne on, et kõhklusi reformi üksikasjade suhtes on märgata kõigil erakondadel.
Tartu koolireformi teele jääb karisid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ning samavõrd tähelepanuväärseks tuleks lugeda, et ajal, mil linnapea Urmas Kruuse ei näe gümnaasiume põhikoolist lahutaval reformil ühtki riski, on suurem osa koolijuhtidest vähemasti ebalevad reformi tulemuste headuse suhtes, kui nad just reformile selgel sõnal vastu pole, nagu näiteks Tamme gümnaasiumi direktor Toomas Mälksoo või Karlova gümnaasiumi direktor Undel Kokk.
Selgelt pooldavad on enamasti need, kelle kooli reform otseselt ei puuduta. Selline tulemus oli näha nädala eest Tartu Postimehes avaldatud küsitlusest. Seejuures ei saa unustada, et linna palgal koolijuhid seadsid sõnu ettevaatlikult.
«Koolidirektorid ei julge abilinnapeale midagi öelda, aga otsivad opositsioonierakondi. Ja selliseid ei ole mitte üks, vaid pool tosinat,» ütles volikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Olev Raju. «Nad on väga murelikud, linnavalitsusele oma koha kaotuse kartuses sellest väga ei räägita.»
Raju ütles, et ka keskfraktsioon on murelik: «Meil on negatiivsed, aga mitte üksmeelsed arusaamad. Kas niisugust koolireformi on mõtet teha? Aga mis see lahutamine annab? Mis selle reformi hind siis on?»
Ideaalid ja tegelikkus
Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave ütles, et temale tuli koolidirektorite ebalus üllatusena, kuid ta märkis ka, et ilmselt oleks ebalust ja vastuseisu veelgi enam, kui koolivõrgu reformimiseks poleks korraldatud arvukaid nõupidamisi ja koosolekuid.
Alates sellest, kui kokku tuli erakondade ja muude huvirühmade esindajaist komisjon, mis töötas välja Tartu koolireformi ümberkujundamise ideaalmudeli. See kirjeldas puhtaid paljude valikuvõimalustega gümnaasiume ja kodulähedasi ühtluskoolina arendatavaid väikseid kolme paralleeliga põhikoole.
Koolide ümberkujundamise tõukeks on gümnasistide arvu vähenemine lähiaastail ja põhikooliõpilaste arvu kiire suurenemine. Linnal on kohustus tagada põhikooliõpilastele koolikoht.
Ent selle ideaalmudeli tegelikkuseks muutmise võimatus oli selge juba koolivõrgukomisjonis, kus endine abilinnapea Jüri Sasi pidi mitu puhku ütlema, et uute koolide ehitamiseks, mida ideaalpilt nägi ette seitse, ei leidu lähiaastail raha.
Nüüd volikogus arutatavas arengukava projektis on uusi koolimaju kolm, lisaks veel Nooruse 9 koolihoone ostmine Tamme gümnaasiumi gümnaasiumiosa tarbeks ja kaugemas tulevikus gümnaasiumi rajamine aadressil Salme 1a.
Ent juba on linnapea Kruuse ka selgelt mõista andnud, et sellises tempos linn koolimaju kindlasti ei ehita. Arengukavadesse ilusate unistuste kirjutamine on tavaline praktika, et võimaluse avanedes taotleda toetusi või projektiraha.
Raave täpsustas eile, et uute koolimajade ehitamine puhtalt linna raha eest ei tule ilmselt kõne alla. Küll aga on see võimalik, kui riik toetab munitsipaalkoolide ehitamist ja remonti eurorahaga. Vastavasisulisi arutelusid on olnud.
«Praegu tehakse investeeringute kava aastani 2020 koolivõrgu kava juurde,» ütles Raave. «Tahame igaks aastaks ette näha elementaarselt vajalikud asjad, mis on vaja, et õpilane tunneks end hästi. Ma ei usu, et suudame koolimajade tervikrenoveerimistega edasi minna, sest ühe koolimaja täisremont maksab uue ehitusega samas suurusjärgus.»
Kui palju võiks olla selle investeeringute kava rahavajadus, Raave ei avaldanud, aga vastus näitab, kui kitsastes oludes linn koolireformi sukeldub. Ent koolimajasid on vaja remontida ka reformita, investeeringud on aga mõistlikumad, kui on tuleviku kohta selgus, milline kool selles majas edasi toimetab.
Volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Tõnu Ints ütles, et teda ei üllata sugugi, et koolirahva suhtumine reformi on skeptiline, sest viimased paarkümmend aastat on koolikorralduses moed ja tujud kõikunud seinast seina.
«Kas Tartu kooliastmete lahutamine annab oodatud kokkuhoidu, on küsitav,» ütles Ints. «Kui seda teed minna, siis pigem nõuab see investeeringuid juurde. Kui see hariduse kvaliteeti parandab, saab sellega nõus olla, aga kindlasti ei saa nõus olla linnavalitsuse senise seisukohaga, et teeme koolide lahutamise ära ja siis on näiliselt reform toimunud.»
Ints ütles, et tema meelest on vältimatult vaja näidata ära viisid, kuidas põhikoole ja gümnaasiume tugevdatakse, koolireformi arutamine arengukava osana annab tema meelest selleks ka hea võimaluse.
«Eelnõudest on puudu need tegevused, mis on vajalikud korraliku põhikooli tegemiseks, ja need nõuavad suuri investeeringuid,» ütles Ints. «Õppekava kohaselt on kasvanud kehalise kasvatuse ja spordi osatähtsus, selleks peavad olema korralikud võimlad. Paljudes koolides puuduvad tööõpetuse klassid. Peavad olema keemia-füüsika kabinetid, need on kehvas seisus.»
Sessamas küsimuses on oma muret väljendanud Kivilinna gümnaasiumi direktor Karin Lukk, kes ütles, et põhikooliks jäävas koolimajas pole reaalainete kabinette.
Raave nõustus, et koolireform läheks ladusamalt, kui Reiniku kool oleks pärast gümnaasiumiosa eraldamist saanud korraliku remondi, selleks oli mullu raha isegi kavandatud. See olnuks positiivne eeskuju ja võtnuks teistel ümberkorraldatavatel kõhklusi vähemaks.
Raave viitas aga, et arengukava on arvestanud ka alternatiiviga, kui linnal ei õnnestu kuskilt programmidest ega projektidest saada uute koolide ehitamiseks abiraha ja linnal ei ole ka võimalik uusi koolimajasid ehitada. See plaan B tähendab, et koolides suureneb teises vahetuses õppivate laste hulk, kuid koolimajades, mis on korda tehtud.
«See on väga must stsenaarium, kui me ei suuda ehitada ei uusi koolimaju ega olulisel määral remontida olemasolevaid. Sellist arengut me ette ei näe,» lausus Raave.
Ohtlikud erandid
Raave ütles, et praeguseks ei ole linnavalitsuse väljapakutud koolivõrgu muutmise kavale ühtki alternatiivi pakutud. Tervikliku lahenduse elluviimise suurimaks riskiks hindas ta seda, kui mõni kool poliitilistel või muil põhjusil arengukavast välja rebitakse, näiteks ei korraldata ümber Karlova või Tamme gümnaasiumi.
See Raave mure ei ole laest võetud, sest Tartu võimukoalitsiooni kuuluva IRLi Tartu piirkonna juht Peeter Laurson on ajalehes Tartu Ekspress selgel sõnal väljendanud, et ei toeta nende koolide lahutamist.
Samal ajal on poliitilistel põhjustel, ent rahvusvahelise IB-õppega põhjendades kavandatud Härma gümnaasiumi säilitamine täistsüklikoolina, kel on privileeg ja piirkonnata koolina ka vältimatu vajadus valida õpilasi esimesse klassi.
Nagu viimased arengud näitavad, et tarvitse IB-õpe tagada loodetud stabiilsust, sest haridusministeerium on väljendanud vastumeelsust rahastada edaspidi IB-õpet.
«Ma ei välista, et Härma osas tuleb otsuseid langetada mingi aja pärast,» ütles Raave. «Riik on öelnud, et rahvusvaheline õpe peab muutuma tasuliseks, mis võib tähendada, et Härma liigub teise vormi suunas kui munitsipaalkool.»
Olgu öeldud, et ka Reformierakonna ridades pole koolireformi küsimuses nii suurt üksmeelsust, nagu raekoda ehk sooviks, ja on poliitikuid, kes soovitaksid kava põhjalikumat läbitöötamist.
Paraku on väga selged poliitilised põhjused, mis sunnivad võimuliitu koolireformiga kiirustama. 2012 on otsustamiseks hea aasta, sest järgmised kohalikud valimised on 2013. aasta sügisel ning võib loota, et selleks ajaks on rahulolematus raugenud. Peale selle kiirustab aga tagant ka demograafiline olukord, lapsed peavad kõik koolidesse mahtuma.