Mitmel rindel rabav aktivist aitas päevatöö kõrvalt oma linna võidule

Üks Karin Bachmanni meelispaiku on Aparaaditehases asuv kasvuhoone.

FOTO: Sille Annuk

Karin Bachmann on maastikuarhitekt, keda võib nimetada Tartu fänniks. Ta on tegev kultuuripealinna kahe projekti juures, kuid põhimeeskonda ei kuulu. Kultuuripealinna vabatahtlik ja laiendatud meeskonna liige – need on tema kohta täpsed tiitlid.

Mida rohkem Karin Bachmanni tegemistega tutvuda, seda enam jääb mulje, tegu on eripalgelise, kohati lausa hoomamatu aktivistiga, kes tegutseb korraga mitmel rindel.

Kui Tartu Postimehe ajakirjanik tahab temaga laupäevaks intervjuud kokku leppida, ütleb ta, et niidab sel hommikul linna servas muru. Ise traktoriroolis, uhke krunn peas, stiilne must tööülikond seljas, sõidab ta mööda ettevõtte Eesti Murud põldu. Ja traktor ei ole mingisugune väike kökats, vaid korralik professionaalne riistapuu.

Masinalt maha hüpanud, räägib maastikuarhitekt, et katsetab poollooduslikku kooslust heinavaibana. Kujutades ette paljudele tuttavat muruvaipa, võib kinnitada, et heinavaip on midagi sarnast. Võtad tüki heinamaast kaasa ja rullid linnas sobivas kohas selle uuesti lahti. Heinavaibad on Karin Bachmanni algatus, mis on osa Tartu kui Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna ühest projektist.

Aas koduaeda

«Selle nimi on aasamatt. Selle siirdad endale aeda ja see on Eestis ainuke,» seletab ta kohas, kust on tükk matti juba üles võetud. «Kui sa alguses külvad, siis vahepealne etapp sellel poollooduslikul kooslusel on kole. Vähe on õitsvaid taimi. Selle matiga saame osa looduses aset leidvatest tsüklitest lõpptarbija jaoks ära jätta,» ütleb Bachmann.

Bioloog Mart Meriste aitas Karin Bachmanni loodusest kogutud seemnetega ning nii kujundati valmis ideaalne heinamatt, mis on Tartus maas garaažiboksi asemele ehitatud minimaja ees Lubja 1b. Juba saabuval kevadel peaks taimevaip seal õide puhkema.

Karin Bachmann osaleb kultuuripealinna programmis kogunisti kahe projektiga: juba nimetatud «Kureeritud elurikkuse» ning Aparaaditehase Postmarketi festivaliga. Esimese puhul muudetakse Tartu kesklinna pargid, jõeäär ja Toomemägi poollooduslike kooslustega elurikasteks parkideks. Teine on Aparaaditehase kureeritav ja tervet linnaosa hõlmav festival, mis pakub nihkes linnaruumikogemust, toeks temaatiline kultuuriprogramm.

«Võimalus osaleda kultuuripealinna kandideerimises tuleb sul üks kord elus. Kui vastutav projektijuht Erni Kask mind kutsus, ei olnud mingit küsimust, kas minna. Viia oma linn võidule – see on ikkagi midagi väga erilist,» rõõmustab ta.

Liialt norme

Karin Bachmann lõi kümme aastat tagasi koos Mirko Traksiga maastikuarhitektuuribüroo Kino, kus töötab nüüd juba kuus inimest. Ta tunnistab, et on meeskonnamängija, ei oska üksi töötada ega olla ka kuri ülemus. Kõik, mis puudutab välieluruumi kujundamist ja seda, kuidas inimene end avalikus ruumis tunneb, on arhitektile südamelähedane ja see ongi tema töö. «Oluline on, et väliruum oleks kvaliteetne ja inimene veedaks seal võimalikult palju aega,» ütleb ta.

Kino kujundatud on näiteks Eesti Rahva Muuseumi ümbrus ja Roosi tänav.

ERMi ümbrusse istutatud kibuvitsadest on kuulnud nii mõnedki tartlased. Selle, samuti Kino projektiga juhtus väike eksitus. Taimede tarnija saatis maastikuarhitektuuribüroole valed kibuvitsad. Ligi 20 000 taime tuli välja juurida ning istutada asemele uued ja õiged.

Eesti kunstiakadeemia uuel välialal katsetas Karin Bachmann koos oma meeskonnaga tehnoloogiat (ingl asphalt stamping), kus taaskuumutatud asfaldi sisse pressiti spetsiaalne muster. Sellega lisati esmapilgul tavalisena näivale teekattele väärtust.

Kui varjupaigas levis tappev viirus, tuli Karin Bachmannil ühel talvehommikul kuutidest laibad välja lõhkuda.

«Asfalt on ebaõiglaselt põlatud materjal. Niikaua kui seda pole liiga palju, on see väga funktsionaalne ja hea,» selgitab arhitekt. Ükski asfaldipanija ei olnud nõus Kino ideed teostama. Lõpuks tegi ehitusfirma Astlanda Kino juhendamisel asja ise ära. Kõik olid rahul ja otsus edasikaebamisele ei kuulunud.

Aparaaditehase sisehoovi disainis Kino spetsiaalsed veeloigud. Ehitajad olid esmalt küll ahastuses, et kuidas nad sellist ehitusviga endale lubada saavad, aga lõpuks leppisid. Nüüd on pärast vihma kultuuritehases veelombid ilusti õiges kohas ning tõmbavad mänguhimulisi mudilasi ligi nagu konni. «Ehitajad muidugi nõudsid, et ma kirjutaks juurde, et see on tellimustöö. Neile hakati kohe helistama, et mis teil seal juhtus,» muigab Karin Bachmann.

Maastikuarhitektina arvab ta, et näiteks mänguväljakute puhul on turvalisuse eesmärgil normeerimisega üle võlli mindud. «Väljakute tootjad ütlevad ise ka, et varsti ei saa enam midagi teha. Me üritame siis kellaosutit natuke tagasi keerata. Laps võib ja peabki end natuke kriimustama,» leiab ta. Kohe leiabki aset üsna ootamatu kokkusattumus. Hetk pärast seda, kui Karin Bachmann neid sõnu lausub, on kuulda korralikku kolakat. Aparaaditehase kasvuhoone (siin jätkame intervjuud ja seda ala maastikuarhitekt hooldabki) klaasi vastu jookseb peaga üks koolilaps, kes õnneks palju haiget ei saa, kuid ilmselt enam teist korda läbimurret ka ei katseta.

Eskimo suhtub loomadesse sadu kordi lugupidavamalt kui siinne inimene.

Kino meeskonna disainitud mänguväljak asub Tartus peale Aparaaditehase veel Lääne 11a.

Küsimisele, kas Karin Bachmann kavatseb elu lõpuni maastikuarhitekti ametit pidada, vastab ta: «Kunagi ei tea ju ette, mis pöördeid elu teeb. Kui kannapööre teha, siis peaks see olema totaalne. Näiteks võiks minna maale elama ja teha farmiloomade varjupaiga.»

Loomade kaitseks

Karin Bachmanni elus mängivad loomad olulist rolli. Aastast 2006 töötas ta vabatahtlikuna Tartu kodutute loomade varjupaigas ja nägi selle kohutavat seisu, enne kui praegune meeskond varjupaiga üle võttis.

«Muidugi nägin varjupaigas tööl olles igasuguseid koledusi. Ennekõike seda, kui õudsed võivad inimesed olla. Näiteks toodi varjupaika kass, kes ei sobinud enam korteri uue mööbliga. Toodi ära hall ja taheti asemele punast. Mu enda koeral Papal, kelle sealt sain, olid õhupüssi kuulid kopsus,» meenutab ta. Kui varjupaigas levis tappev viirus, tuli Bachmannil ​ühel talvehommikul kuutidest laibad välja lõhkuda. Pärast ligi viis aastat kestnud tööd tundis ta, et loomade tingimused on paranenud ja tema missioon on täidetud.

Karin Bachmann leiab, et varjupaigas on loomade elutingimused suhteliselt head. Palju hullem on olukord mass­tootmisega tegelevates lehma- ja sealautades.

Karin Bachmann rõõmustab, kui saab traktoriga vahelduseks teha niinimetatud päris tööd.

FOTO: Sille Annuk

Kuidas sai Karin Bachmannist loomakaitsja?

Minu loomade eest seismise sisemine sund sai alguse lapsepõlves. Elasime Ropkas, maja eest läks mööda sadamaraudtee. Parimad mängukohad olid raudteekraavides. Ükskord seal jälle ringi luurates nägin meest, kes poetas kilekoti põõsa alla ja lahkus. Läksin vaatama. Kilekotis olid värskelt uputatud viis silmitut koerakutsikat. Olid veel soojad. Ema aitas nad maha matta. Sellest jäi hinge sügav jälg. Teine mõjutaja oli ilmselt see, et minu lasteaiatee viis läbi Ropka pargi, kus oli ka ümbruskonna laste kelgumägi. Kohe pargi kõrval asus lihakombinaat. Kelgutamise helitaustaks oli katkematu hädakisa: sead karjusid enne tapale viimist surmahirmus. Selline foon tekitas abitust, hirmu, uskumatust. Et mis maailm see selline siis on? Suureks saades mõtestasin selle kogemuse lahti ja sellest on hiljem eesmärkide seadmisel palju kasu olnud, ennekõike just iseenda muutmisel.

Varjupaigast jõudis Karin Bachmann MTÜ Loomus juurde, mille liige on ta siiani. Organisatsioon kaitseb loomade õigusi ning tema peamine ülesanne on publitseerida meediasse selleteemalisi artikleid.

Loomakaitsjana tunneb ta heameelt, et metsloomade kasutamine tsirkustes Eestis keelustati. «Karusloomafarme veel mitte, aga ühel hetkel keelustatakse kindlasti ka need. Maailm on sinnapoole teel, sest karusnahad on luksuskaup. Tootjad üritavad seda muidugi serveerida millegi muu pähe. Külma tõttu kannab neid ju marginaalne protsent elanikkonnast,» arutleb Bachmann. Ta leiab, et kasvandustes pole võimalik luua karusloomadele, kasvõi näiteks rebastele, loomuomaseid elutingimusi, et nende pealt kasumit teenida.

Karin Bachmann püüab igal võimalusel olla vegan ning teda häirib toidu raiskamine. «Kui loom on ohvriks toodud selle nimel, et inimene süüa saaks, siis ei ole eetiline liha prügikasti visata,» selgitab ta.

«Eks vägivallatu maailm olegi vist utoopia. Inimesel ei ole praegusel ajal päriselt seda liha enam vaja, et elus püsida. Valikuid on lihtsalt nii palju. Kui küsida, mis eskimo teeb, siis tema suhtub loomadesse sadu kordi lugupidavamalt kui siinne inimene. See, mille vastu mina kõige rohkem olen, on masstootmine. Selle vastu, kui loomast saab lihtsalt mingi statistiline number,» põrutab ta.

Looduskeskkonnas heinavaipade katsetamine on Karin Bachmannile väga oluline tegevus.

FOTO: Sille Annuk

  • Sündinud ja kasvanud Tartus.
  • Lõpetanud Forseliuse gümnaasiumi.
  • Omandanud Eesti maaülikoolis bakalaureusekraadi maastikuarhitektuuri erialal.
  • Lõpetanud Eesti kunstiakadeemia magistrantuuri urbanistikas.
  • Õpib Eesti kunstiakadeemias doktorantuuris arhitektuuri ja linnaplaneerimist.
  • Töötanud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnas ja ehitusfirmas K&H.
  • 2010. aastal asutas Mirko Traksiga kahasse maastikuarhitektuuribüroo Kino, kus töötab siiani.
  • Andis 2017. aastani koos Merle Karro-Kalbergi ja Anna-Liisa Undiga välja maastikuarhitektuuri ajakirja Õu.
  • Aparaaditehase loomenõukogu liige.
  • Eesti arhitektide liidu, Eesti maastikuarhitektide liidu ja MTÜ Loomus liige.
  • Eesti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali liige teist hooaega järjest.

Lahendusena näeb ta väiketootmist ja olukorra tekitamist, kus looma elu oleks kvaliteetsem. Selleks peaks inimkond iseenesest mõistetavalt senist lihasöömist tunduvalt vähendama. «Keskmise Eesti grillipeoga toidaks ära väga suure hulga inimesi,» leiab Bachmann.

Elustiilist ja veendumustest tulenevalt tuleb tal aeg-ajalt peolauas sugulastega maha pidada tuliseid vaidlusi. «Ma ei ole kindlasti see, kes ise teema üles tõmbab või kedagi kotletiga viskab,» poetab ta. «Ma tahan, et sugulased mind ikka külla kutsuksid.»

Karin Bachmann arutleb veganluse teemal edasi ja leiab, et paljudel veganitel, kes oma toitumist jälgivad, on tervis parem kui neil, kes näiteks saia ja liha pugivad. Ta ise laseb perearsti juures kord aastas vereproovi teha. Siiani on kõik näitajad head olnud.

Juured Abhaasias

Kui Vene keiser Aleksander III 19. sajandi lõpus tasuta maad jagas, rändasid Karin Bachmanni esivanemad Abhaasiasse. Lapsepõlvest mäletab ta külaskäike vanavanemate Leida ja Aleksander Bachmanni juurde Gagra rajooni Lesselitse külla. Eestisse tuli Karin Bachmanni isa Aleksander Bachmann 1966. aastal, et õppida Tartu ülikoolis majandust. Ta kohtas siin Karini ema Ingridit. Paar asus Annelinna elama ning seal sündis ka Karin.

Teatakse, et lahkunud teleajakirjanikul Urmas Otil on õde, kelle nimi on samuti Karin Bachmann. Täpsemalt on maastikuarhitekt Karin Bachmanni vanaisa ja Urmas Oti õe Karin Bachmanni äi onupojad.

Facebookist leiab koguni viis Karin Bachmanni. Üks neist on itaallane ja neli paistavad olevat sakslased. Üks Karin Bachmann on Saksa šlaagrilaulja. Tema lint on arhitektil olemas ning ta on laulja loominguga kursis. Ehk nagu ta ise ütleb: «Täiesti haiged lood.»

Selge on see, et Karin Bachmann kui kultuuripealinna aktivist ja eristuv loomeinimene püsib oma innukusega Tartu elu tuiksoonel ja tema ettevõtmistest kuuleb edaspidi sageli.

Enri Kask

FOTO: Sille Annuk

Erni Kask 
Tartu 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna vastutav projektijuht
 

Kultuuripealinna tiitli võitnud Tartu on õnnelikus olukorras: siin on absoluutse tipptasemega maastikuarhitekte, kes peavad lugu nii tänapäevasest linnaruumist kui ka liigirikkast elukeskkonnast. Karin on kindlasti üks nendest. Ma imetlen tema võimet olla aktiivne nii erinevate ülesannetega alates maastikuarhitekti tööst ja lõpetades tomatite kastmisega Aparaaditehases või heinamaa rohimisega ERMi ees. Olen kuulnud teda korduvalt Tartu 2024 protsessis ütlemas: «Küll saab!» Ja saabki. Vaiksest ja tähelepanelikust kuulajast esimestel ümarlaudadel on saanud südamega Tartu tuleviku eest võitleja, kellega olen iga kell valmis luurele minema. Olen Tartu 2024 meeskonna nimel talle senise panuse eest väga tänulik ja usun, et me võime ka tulevikus tema abile ja toetusele loota.
 

 Anna-Liisa Unt

FOTO: Margus Ansu

Anna-Liisa Unt
Tartu linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse spetsialist
Ei teagi, kui kaua me teineteist tunneme, igatahes mitte igavesti, sest tutvusime ülikooliajal või vist pisut hiljemgi. Me ei käinud ühel kursusel, teadsin teda põgusalt näo järgi, aga kuna meid seob ühine valdkond ja mingitest asjadest sarnaselt arusaamine, pidime varem või hiljem kohtuma.
Karinit on võimatu tunda ja kirjeldada lihtsalt inimese või töökaaslasena, sest selle juurde tuleb alati midagi lisaks. Ta ei ole riivamisi mööduja või lihtsalt kellegagi ühes ruumis viibija. Sa saad temaga kohe kuidagi teistmoodi tuttavaks. Just tuttavaks, sest see mingisugune suhtlemise teravus ning olemise ja huvi nõtkus kustutavad kohe protokolli.
Hindan tohutult tema reaktsioonikiirust ja oskust olukordi üldistada, need mänglevalt kogu süsteemi asetada, sellest arvamus kujundada ja siis tervik relvituks tegevalt artikuleerida. Kui peaks ankeeti kirjutama, kus ja kellega ta töötab, siis jääks hätta. Ta võtab päeva jooksul erinevaid rolle, saatjaks tema kingsepaisetus, mis jätab teinekord enda saapad päris katki.
Kuna lahendame olukordi teinekord üheskoos, tean hästi, et teemad ja tegevused, millesse sa Tartus hea linlase, koolitatud urbanisti ja kogemustega tarbekunstnikuna saad sekkuda, on enamasti sellised, mida ei raatsi tegemata või tähelepanuta jätta. Aga ta on oma osavõtlikkuses ka teravalt aus ning narruste, rumaluse ja ülekohtu suhtes tundlik, mistõttu leidub neid, kes saavad aeg-ajalt teenitult ka nuuti.

Tagasi üles