Andres Sepp: pärandi hoidmisest riigimetsas Tulimäe hiie paistel

Andres Sepp Foto: Arno Mikkor

Üraskikahjustused Tulimäe hiies on tõstatanud küsimuse, kas looduslikus pühapaigas on paslik raiuda või lasta üraskil oma tööd teha. Riigimetsa majandamise keskus (RMK) ja kohalik kogukond üheskoos otsustasid teha raiet metsa ja hiie säilimise kasuks. 

Sanitaarraie vajadus Tulimäel on ühene: kuuse-kooreüraski tõttu on piirkonnas kuused juba rühmadena surnud ning kui praegune haiguskolle laieneb, muutub senine Tulimäe tundmatuseni. Sealse vana metsa ärakuivamise vältimiseks tuleb maha võtta puud, mis on üraskikahjustuse tõttu surnud, ning puud, mille koore all putukad end juba peidavad. Sügiseks kavandatud tööd ei anna garantiid, et kahjur saab täielikult kontrolli alla, kuid kui lasta tal täiesti takistamata tegutseda, võib olla kindel, et mõne aasta pärast on Tulimäe metsast alles vaid kuivanud tüükad.

Tulimäe hiies asub Armuorg, mis on ajalooliselt ja kultuuriliselt kohalikele tähtis paik. Riikliku kaitse all org ei ole, aga RMK on selle enda algatusel majandamisest välja arvanud. Otsus Tulimäe metsa sanitaarraiet tegema minna ei tulnud kergel käel ja tahtsime selle kohaliku kogukonnaga enne läbi rääkida. Tööde tutvustamiseks korraldasime 28. augustil Tulimäel avaliku koosoleku, kus osales ligi 30 inimest. Kohal olid kohalikud elanikud, vallajuht, muinsuskaitseameti esindajad ja pärandkultuurieksperdid. Kõigil soovijail oli võimalus koosolekust osa võtta ja tulla ka kahjustunud alasid üle vaatama.

Koosoleku lõpuks jõuti kogukonnaga üksmeelsele otsusele: kahjustunud puud tuleb Tulimäelt välja raiuda. Surnud puude raie Armuoru vahetus läheduses arutati põhjalikult läbi, vaeti plusse ja miinuseid ning lepiti kokku, et töö on vajalik. Kokkuleppe järgi metsatöömasin Armuorgu sisse ei sõida, vaid küünitab kaugemalt, et kahjustatud puud kätte saada. Kasvama jäävad terved kuused ning kõik männid ja kased, sest neid kooreürask ei ohusta.

Teine, märksa suurem küsimus tõstatus seoses kahe, kokku umbes 0,6 hektari suuruse lagedaks muutuva ala uuendamisega. Kas sinna tuleks istutada uued puud või lasta loodusel ise taastuda? Arvamusi oli mõlema võimaluse kasuks. Kuna Armuoru läheduses kuusk looduslikult ei uueneks, vaid jääks sarapuu varju, otsustati sealsele langile järgmisel aastal istutada kuusetaimed. Teine, kaugemal asuv lank, kus rohkem niiskust ja lähedal kasvab kaski, jäetakse looduslikult uuenema. Seal hakkab sirguma kaasik.

RMKd auditeeritakse igal aastal ja auditite käigus hinnatakse ka seda, kas kaitseväärtusi on metsade majandamisel arvesse võetud ja nende kaitse tagatud.

Tulimäe kandi riigimetsa andmeist nähtub, et uut metsa on seal kasvama pandud 1990. aastatest tänini ligi 30 hektaril, nõukogude ajal ligi 45 hektaril ja esimesel iseseisvusajal seitsmel hektaril. Tulimäel on vana metsa ainult üks 0,7 hektari suurune omaaegse mõisniku kasvama pandud lehisepuistu, mis nüüdseks on saanud 130-aastaseks. Seega võib väita, et Tulimäe metsi on viimase sajandi jooksul järjepidevalt majandatud ning tänu sellele on ka hiiemets alles püsinud.

Loodusliku pühapaiga teeb pühaks koha aktiivne kasutus, sellega seotud traditsioonid ja pühapaiga kasutamisega seotud kohalik kogukond. Armuorus on aktiivne kogukond, kellel on piisavalt tahtmist ja teadmisi, et pühapaiga kaitseks välja astuda ja selle hoidmiseks asjakohaseid suuniseid anda. Selle kogukonnaga RMK oma tegevuse ka läbi rääkis.

Hoolimata aktiivsest kasutusest kuulub Armuorg nende paikade hulka, millel ei ole erinevalt kultuurimälestise või loodusobjektina riigi kaitse alla võetud looduslikest pühapaikadest üheselt määratud piiri. Ka ei kajastu Tulimäe hiis üheski riiklikus registris. Riigimetsa majandajana lähtub RMK kehtivatest õigusaktidest ja säästva metsamajandamise standarditest ning kaitseb ka selliseid teadaolevaid riikliku kaitseta pärandkultuuri objekte ja looduslikke pühapaiku.

Säästva metsamajandamise standardite järgi peab metsamajandaja tuvastama looduslikud pühapaigad ja tagama, et neid metsa majandamisel ei kahjustata. Paikadele, mis pärimuse põhjal võivad olla looduslikud pühapaigad, oleme tellinud ekspertiisi. Kui see tuvastab loodusliku pühapaiga, täpsustatakse selle piirid ja paiknemine maastikul. Üksikobjektidele määratakse kaitseala, mis arvestab looduslikke pinnavorme ja maastikku.

Töö teevad RMK ja muinsuskaitseameti koos ning muinsuskaitseamet kaasab sellesse ka looduslike pühapaikade eksperdinõukogu. Selliselt tagatakse, et RMK maal kaitstakse neid kohti, mis tõesti kaitset väärivad, ning et need alad saavad korrektselt piiritletud. Looduslike pühapaikade ekspertiisid valmivad selle aasta lõpuks.

Üksikobjektide kaitsealad on praegu muinsuskaitseametis kaalumisel ja loodame, et hiljemalt 2020. aasta esimesel poolel on riigimaal asuvate looduslike pühapaikade kohta selgus majas.

Eri andmetel võib Eestis leiduda kuni 4000 looduslikku pühapaika, kuid keegi ei suuda praegu ette näidata, kus täpselt kõik need pühapaigad asuvad.

RMK senisele tegevusele annab üheselt mõistetavalt positiivse hinnangu kahe rahvusvahelise säästva metsanduse sertifikaadi – PEFC ja FSC – olemasolu. RMKd auditeeritakse kummagi sertimisstandardi järgi igal aastal ja auditite käigus hinnatakse ka seda, kas kaitseväärtusi on metsade majandamisel arvesse võetud ja nende kaitse tagatud. RMK-l on mõlemad sertifikaadid olemas olnud juba 10 aastat.

Esmatähtsad on meile kohalike kogukondade aktiivses kasutuses olevad pühapaigad, sest nendes kohtades on säilinud elav traditsioon hiites käia ja neid kasutada. RMK-le teadaolevates looduslikes pühapaikades kriitilise vajaduseta raieid ei tehta ning kui näiteks metsakaitse põhjustel selline vajadus kerkib, siis räägitakse see läbi kohaliku kogukonnaga ning otsustatakse, kas raiet on vaja või ei. Nii talitati ka Tulimäel.

Tänapäevaks ajalukku kadunud looduslikke pühapaiku, mille kohta puudub ajalooline mälu, kirjalik või suuline pärimus ning kohaliku kogukonna aktiivne kasutus, on raske, kui mitte võimatu leida ning nende piiritlemine ja kaitsmine on mõnel juhul lausa võimatu. Seda muu hulgas põhjusel, et kunagisest hiiest on saanud põld, maantee, linnaosa või kruusakarjäär, kus hiiepaika ennistada ei ole võimalik ega ka põhjendatud.

Eri andmetel võib Eestis leiduda kuni 4000 looduslikku pühapaika, kuid keegi ei suuda praegu ette näidata, kus täpselt kõik need pühapaigad asuvad. Eesti FSC tellitud looduslike pühapaikade kaardirakendus toob segastes oludes veidi selgust, kuid ka seal on palju kohti, mis kindlasti hiiepaigad ei ole, vähemalt mitte rakenduses näidatud piirides.

Muinsuskaitseamet teeb juba aastaid metoodiliselt tööd, kaardistades kogu Eestis looduslikke pühapaiku. Jah, see on aeganõudev ja kulukas, kuid seda tööd teevad asjatundjad ning valminud inventuuride tulemusi saab arvestada ja käega katsuda.

RMK korraldas eelmisel kümnendil kogu riiki hõlmava pärandkultuuriobjektide kaardistamise ja selle tulemusena valminud andmebaas on maa-ameti kaardirakenduses leida. Ehkki suurem inventuur on lõppenud, kutsume kõiki üles teada andma registrisse kandmata pärandkultuuri objektidest, seda saab teha RMK veebilehel. Nii saame paremini arvestada metsas paiknevate väärtustega, mille olemasolust me praegu veel ei tea.