KIRI: ohtlikud rendirattad

Tartu rattaringlus.

FOTO: Kristjan Teedema / Postimees/Scanpix

Sooviksin jagada üht augustikuist seika Tartu linnast.

Kõndisin Emajõe promenaadil turuhoone kõrval, kui minust vuhisesid mööda ratturid kiirusel, mis ületas jalakäija kiirust mitu kord. Kõigepealt äratas tähelepanu selja tagant kostev ebatavaline sahin, millest tekkis hirm. Hirmu pärast ei tihanud ennast pöörata, et uurda, mis seda häält teeb. Alateadvuses oli tekkinud tunne, et võib juhtuda midagi halba. Siiski vaatasin kergelt üle õla ja samal ajal vuhisesidki kaks jalgratturit rendiratastel kummaltki poolt minust mööda. Õnneks kõndisin suhteliselt promenaadi keskel ja keegi otsa ei sõitnud.

Aga oli ka kolmas rattur, kellel vist jäi ruumi väheks, ja ta sõitis pauguga Emajõe piirete vahele. Ma ei tea, kas ta põrutas ennast ära ka, aga nad kõik sõitsid pärast edasi.

Ma ei öelnud neile midagi, sest kõik toimus nii kiiresti. Aga mis oleks võinud juhtuda, oleks olnud päris hirmus, ja tundsin, et pean sellest juhtumist avalikult rääkima.

Olen veendunud, et Tartu kõnniteedel liikuvad jalgratturid seavad ohtu iseenda ja jalakäijad, kui valivad suure liikumiskiiruse. Turvaliseks liikumiseks ei jätku ruumi. Ja miks on siis vaja, et rendijalgrattad kõnniteel suurt kiirust arendavad? Kas Tartu linnal on plaanis jalgrattateid ja jalakäijateid eraldada? Olen mõelnud, kas selle suure kiirustamise põhjuseks võis olla kiirelt lähenev rendiaja lõpp?

Tagasi üles