Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Siim Tuisk: EKRE tugevatest ja demokraatia nõrkadest külgedest (6)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Siim Tuisk
Siim Tuisk Foto: Margus Ansu

Kenno Põltsami kirjatükk kaitsevahendita seksi kohustuslikkusest (TPM, 10.9.2019) on läbi kukkunud väitluse mõttes, sest seal ei ole ühtegi argumenti, pole ühtegi tõestust, on vaid põhjendamata hoiak.

Aga ta ei lähe veenma, isegi ei püüa kaitsta seisukohta, vaid mõte paistab hoopis muus –­­ ärritada teistmoodi mõtlevaid inimesi, st hoida EKRE meedias, anda oma kristlik-konservatiivsetele toetajatele silma pilgutades märku ja poliitilises mõttes paistab see vastusammuna sotsiaalminister Tanel Kiige kohtumisele LGBT ühinguga. Võib-olla on tegu ka katsega tuvastada, kuidas reageeriksid oma toetajad, enne kui julgeda otsustajatel poliitilisi samme astuda.

Nüüdseks on selge, et konservatiivid kasutavad teadlikult Overtoni akna teooriat oma kommunikatsiooni kavandamisel. Lühidalt öeldes ütleb see teooria, et mida jaburamaid, äärmuslikumaid seisukohti eksisteerib sinu seisukoha «seljataga», seda rohkem kaldub avaliku arvamuse keskus sinu kasuks, selmet opositsiooni poole. Üks püsivalt meedias olev nats on selle kohaselt kasulikum kui kümme mõistlike seisukohtadega pooldajat, eriti sotsiaalmeedia ajastul. Kuigi teooria võib tunduda töötav, on sellega kergelt võimalik õigustada ka massimõrvar Breiviku või koolitulistajate inimvaenulikke tegusid.

Põltsami tekst võib tunduda naljakas, aga samamoodi paistsid veidrad ja ohutud Helmed 2013. aastal. (Martin ütles «Kui on must, näita ust» just tollal ja ei paistnud tõenäoline, et tal õnnestuks seda poliitiliselt rakendada.)

USA näitel on poliitiliselt ultrakonservatiividele kasulik ja naiste õigustele kahjulik ka riikliku rahastuse piiramine või kaotamine. Poolas on legaalseid aborte ülivähe, aga see tähendab vaid, et illegaalsete ja teises riigis tehtute arv on selle võrra suurem. Siinkohal väärib mainimist väikese grupi aktivistide poolt edukalt rakendatud sotsiaalse surve kampaaniad, pideva protesti, isiklike kõnede ja kirjadega ning sõbralike, usklikele mõeldud meediakanalite kaudu, mis on muu hulgas viinud näiteks paljud naistekliinikud nii kaugele, et seal aborte ei tehta.

Naeruvääristamine võib olla väga efektiivne relv veel väikese toetusega äärmuslaste vastu, kaitsmaks liberaalseid sotsiaalseid hoiakuid vaikiva enamuse seas.

Kui puudub jõud, mis takistaks, võib ka väga väikesest, aga püsivast kasvada suur ja oluline. Nii et võime naerda, aga hoidkem meeles, et lugejate hulgas on neid, kelle arust on tegu (info)sõjaga, ja nad ei lõpeta tegevust enne, kui nende põhimõtted on avalikus elus esikohal.

Naeruvääristamine aga võib olla väga efektiivne relv veel väikese toetusega äärmuslaste vastu, kaitsmaks liberaalseid sotsiaalseid hoiakuid vaikiva enamuse seas. Ajakirjandusel on vastutus kajastada olulisi avalikke suundumusi, aga ajastul, kus suur osa pressiteateid leiavad muutmatul kujul tee meediasse, tasub põhjalikult kaaluda konteksti andmist.

Ekrelasi tuleb tunnustada, sest nad suudavad põlevate silmadega teha väikesest asjast suure, uskudes, et ühel päeval täituvad kõik nende fantaasiad. Vahel ei olegi maailma muutmiseks vaja muud kui usku, et miski on võimalik. Selle kõrval on reformikate küünilisus, sotside tagasihoidlikkus või käegalöönute apaatsus nõrk, suutes parimal juhul tuua üksikute oluliste lahingute juures oma toetajad kokku viivitamiseks või tõkestamiseks, kuid puudu jääb ühisest vasturünnakule minekust või liidrite loodud inspiratsioonist.

Tegelikult on vaja kuulata ka enda meelest unustatute hääli. Mitte oodata, et nad jõuaksid Toompeale, vaid minna Vändrasse ja Räpinasse, kannatada ära pahameele väljendused ja päriselt kuulata. See, et meil on hulk kaaskodanikke, kes koolis ei läbinud ühiskonnaõpetust, kes ei saanud aru politseijuht Elmar Vaheri vallandamise katsel tehtud veast õigusriigi vastu, ei tähenda, et neil pole häält valimistel. Et nad ei vääri kaasamist või kui vaja, järeleaitamist.

Küll aga vajavad nad, et keegi usuks neisse, paneks nad end uskuma ja osalema riigi saatuse kujundamisel. Ja see ei ole abstraktne, kellegi teise töö, see on tegelikult kõigi kodanike kohustus, sest kui me ise jätame selle vaid poliitikutele, siis võimule saades teevad poliitikud otsuseid vaid enda huvides, sest mingit vastujõudu pole. Valik on sinu.

Tagasi üles