Olev Remsu: peatage kolegaraaž!

Olev Remsu Foto: Erik Prozes

Vabaduse puiestee äärde parkimismaja ehitamine on läbinisti väär, aga see on äärmiselt sobiv koht mõnele suurejoonelisele prestiižehitisele, mis tõstaks linna mainet.

Mis hirmus needus nagu katk on haaranud mu südamelinna? Vanasti ehitati kõik tähtsad hooned õigesse paika – toomkatedraal, ülikooli peahoone, Vanemuine, kõik teisedki. Aga nüüd! Muudkui valesti ja valesti. Uus city tehti kuhugi Stat­oili bensiinijaama taha, selmet rajada see Raatuse tänava algusesse, kus toona oli täiesti tühi plats.

Kahte keskust oleks ühendanud-lahutanud linna tähtsaim tunnusjoon, isegi sünnimärk – Emajõgi. ERM pidanuks kõrguma Vanemuise, Ülikooli, Kitsa ja Struve tänava vahel, oleks moodustunud võimas kultuuriareaal muuseumi enda, teatri, ülikooli raamatukogu ja kirjanike liidu majaga, sünkretistlik suland oleks ehk pannud inimesed pühadusest võdisema. Aga viidi Raadile, tuumamüristajaid mälestama.

Nüüd ollakse jälle kõvasti viltu laskmas. Vabaduse puiestee ja Magistri tänava vahele tühjale platsile tahetakse ehitada mitmekorruselist garaaži. Mis teil arus, linnaisandad! 21. sajandil hoolitsete autode eest! Nende aeg on ammu seljataga. Ärge elage minevikus!

Muuseas, kui ikka parklat kangesti vaja oleks, siis sellele on ideaalne koht olemas – Raekoja platsi all.

Jah, ma pole projekte näinud. Ausalt öelda, ei tahagi näha. Võibolla on pakutud lahendustes tõesti ilu ja elu. Ent juba asupaigale määratud funktsioon on läbinisti väär. Ei tohi olla mingit autode eelistamist, kui me tahame eurooplased olla! Ja ega sellisel konkursil osalemine tee au ei arhitektidele ega žüriile, kes hakkab lahendusi vaagima.

Kui oma otsustamisjulgusest ja teadmistest puudu tuleb, võiks ju paluda spetse mujalt. Las analüüsivad, las annavad nõu! Muidugi see maksab, aga kindlasti vähem kui taaskordne suuraps linnaehituses.

Jah, selle koha peal pole varem maju olnud, see oli vallikraavi koht. Aga see on äärmiselt sobiv koht mõnele suurejoonelisele prestiižehitisele, mis tõstaks meie linna reputatsiooni. Nii meie endi kui meie külaliste silmis. Mõelda vaid, millise arhitektuuripärli saaks luua – hoone peab tulema neljafassaadiline. Teist sellist võimalust ei ole ega tule.

Ja kui praegu pole jaksu niisugust paraadmürakat ehitada, siis võib oodata.

Või olgu parkla asemel park. Ma mäletan, et minu ülikooliajal oli palju juttu (teadlaste) aumüüri rajamisest, siiamaani seda pole. Haljasala või park kunagise vallikraavi asemel oleks hea lahendus ausammaste riviks. Nende suurmeeste loend, kellele linn on tänu võlgu ja kes pole kuidagi jäädvustatud, on kaunis pikk. Ja see on meie võlg nende ees. Võibolla koguni häbi ...

Ühes olen ma kindel: kui parkla ikkagi püstitatakse, kui rahahimu seljatab kultuuri ja lugupidamise linna olemuse vastu, siis mõne aja pärast see kindlasti lammutatakse kui häbiplekk.

Praegu päevakorral oleva otsuse langetajate motiive pole raske oletada. Südalinnas on suurel hulgal söögi-joogi- ja majutusasutusi, kus parkimisvõimalused on kasinad või hoopiski puuduvad. Ju ollakse nende omanike-operaatorite lobisurve all. Ja kes teab, ehk ei puudu meeleheagi. Saab teinekord muist muidu inimesi ööbima panna, ehk saab lonksugi.

Muuseas, kui ikka parklat kangesti vaja oleks, siis sellele on ideaalne koht olemas – Raekoja platsi all. Muidugi maksaks ehitamine rohkem, ehk oleksid ekspluateerimiskuludki suuremad, ent siis võiks ju parkimisele hinda otsa panna. Ja kõige etem oleks, kui tasu üldse peletaks kesklinna sõitjaid, las jätavad oma auto kuhugi kaugemale! Lisaväärtus sellele kohale oleks see, et viimaks ometi saaks Raekoja plats arheoloogiliselt läbi uuritud. Ehk koguni täieneb Tartu tuhandeaastane ajalugu?

Ühes olen ma kindel: kui parkla ikkagi püstitatakse, kui rahahimu seljatab kultuuri ja lugupidamise linna olemuse vastu, siis mõne aja pärast see kindlasti lammutatakse kui häbiplekk. Ent mis asjaosalistel oleks selle vastu? Nemad teeniksid nii ehitamise kui lammutamise pealt, see tähendaks ju topeltsissetulekut.