Toomas Koitmäe: õiguskuulekuse keerukas kunst ehk minu halli kasti lugu

Toomas Koitmäe Foto: Erakogu

Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab see kodanik, kes nuriseb bürokraatia ja lohiseva süsteemi üle ning kes kaalub võimalusi, kuidas ausa käitumise asemel kuidagi ümber nurga lasta. Olen alati olnud seda meelt, et asjad peaks olema korrektsed nii väliselt kui ka sisuliselt, isegi siis, kui selle nimel tuleb näha vaeva.

Ka olen elanud veendumuses, et meil Eestis on üldiselt kõik väga hästi, paremini kui paljudes teistes riikides. Ometi siin ma nüüd olen, oma negatiivset kogemust teistega jagamas. Ma ei saa jätta hädakisa tõstmata, sest olen omal nahal tunda saanud, kuivõrd keeruline on ühel maja- või korteriomanikul luua harmoonilist suhet meil kehtiva reegliterägastikuga.

Esimene episood.

Korteri ostmine miljööväärtuslikku piirkonda. Vahetult enne paberimäärimist sai selgeks, et eelmine omanik on jätnud eluruumi paigaldatud õhksoojuspumba seadustamata ja see oleks tarvis nüüd ühe lihtsamat sorti kandega registreerida. Muu hulgas nõudis seda ka pank – see tuli muidugi üllatusena, sest varasemast on teada juhtumeid, kus sellele on läbi sõrmede vaadatud. Minu puhul järeleandmist ei tulnud ning seetõttu sai laenulepingusse sisse kirjutatud punkt, mis nõuab seadustamist kolme kuu jooksul. Vastasel korral võivat pank rakendada mitme tuhande euro suurust leppetrahvi.

Miks peab selle lihtsa liigutuse töömaht olema nii kuratlikult suur?

Olgu veel korratud: ma ei ole põhimõtteliselt seadustamise vastu. On ilmselge, et üha populaarsust koguvad nüüdisaegsed kütteseadmed, mida õhksoojuspumbad vaieldamatult on, võiks ehitisregistris kirjas olla. Esiteks selleks, et asi oleks selge. Ent mis veelgi olulisem: tuleb välistada olukord, kus kõik paigaldavad väärikatele vanadele fassaadidele metallist kaste suvaliselt oma parima äranägemise järgi. Muidugi mõista tuleb sellist isetegevust ohjeldada ning kontrollida. 

Aga millega ma absoluutselt leppida  ei taha, on see, kui keeruline on selle pisiasja elluviimine tegelikult.

Teine episood.

Telefonikõned linnavalitsusse. Võtsin enne korteri ostmist ühendust Tartu linnavalitsusega, et uurida, ega minu seadustamispüüdlustele mingeid takistusi ei terenda. Sõbralikud ametnikud kinnitasid rahustavalt, et tõrkeid pole mõtet peljata ja märkisid, et selle protsessiga saab hakkama igaüks: natuke kirjade edasi-tagasi põrgatamist ja umbes kuu ajaga pidavat asi tehtud olema. Sain südamerahu, läks ostuks.

Kolmas episood.

Pealtnäha on linnavalitsuse kodulehel kogu oluline info kenasti välja toodud: õhksoojuspumba seadustamiseks tuleb esitada ehitusteatis ja saada ühistu kooskõlastus. Lihtne. Ahjaa, ehitusteatis sisaldab lisaks registrisse tehtavatele linnukestele ka ehitusprojekti. Mis seal ikka hullu olla saab, asume siis projekti koostama!

Ma ei hakka järgnevat ülearu detailselt kirjeldama, piisab kui ütlen, et magistrikraadiga juristile käis see üle jõu. Vaja oli nii linnavalitsuse kui ka ehitisregistri spetsialistide abi ja minu teatis pendeldas kolm korda edasi-tagasi enne, kui taotlus rahuldati.

Loendasin kokku umbes 20 tundi sisulist tööd. Naersin ja peaaegu nutsin eri etappide juures ning jõudsin üha enam veendumusele, et see ei ole see e-riik, mida me oleme harjunud kiitma ning mis pidavat tublisti bürokraatiat vähendama. Tegelikult sunnitakse inimestele peale täiesti ebavajalikke ja lohisevaid protsesse.

Kogu teekonna vältel juurdlesin, kuidas tegelikult võiks asi käia, et sellest ei sünniks nii palju piina. Õhksoojuspumba paigaldamise taotluse juures võiks olla selged lahtrid, kuhu saab märkida seadme mudeli, välimise osa asukoha fassaadijoonisel ja veel nipet-näpet. Lisaks koht ühistu kooskõlastuse üleslaadimiseks ning nupp kinnitamaks, et tunned reegleid. Edasi võiks taotlus saada ametnike poolt läbi vaadatud, vajaduse korral täpsustatud ning esimesel võimalusel kinnitatud või tagasi lükatud. Kui pump on lõpuks nõuetekohaselt paigaldatud, võiks omanik saata tehtust foto ning sellega saaks lugeda kogu protsessi lõppenuks. Nii neelaks asjaajamine lõpuks kokku ehk tunnikese aega.

Ma ei suuda välja mõelda põhjust, miks see nii palju keerulisem peab olema. Miks peab koostama nõuetele vastava projekti, millel on tiitelleht, leheküljenumbrid ja mille täitmist konkreetselt kontrollitakse? Ja miks tuleb kasutajaliideses läbida suur hulk sinusse mitte puutuvaid lehekülgi?

Neljas episood.

Süsteemi saaks muuta märksa lihtsamaks, kui selles oleks tunda pisutki inimlikku mõistmist. Minu näite puhul oli tegemist vana puumajaga, mille välisseintelt on värv suuremas jaos juba ammu maha koorunud ja vajadus fassaadi vahetuse järele torkab juba kaugelt silma. Ühistul on selleks vajalik eelprojekt juba olemas ning õhus on lootus, et lähiaastatel saabki suur töö ette võetud.

Ent miljööväärtuslikes piirkondades näeb reegel ette pumba välisosa varjestamise. Teisisõnu öeldes tuleb kokku lüüa üks teadmata parameetritega puust kast ja värvida see fassaadiga sama värvi. Nii peaks eemalt vaadates metallist seade vähem silma riivama. Iseenesest on see mõistlik nõue.

Sama mõistlik tundus ka minu ettepanek varjestamisega tegeleda fassaadi remondiga samal ajal. Mu enda arusaamas muutis minu mõtte eriti mõistlikuks tõsiasi, et meie korteri metallkasti pole tänaval näha. Vähe sellest: seda pole näha ka maja taga seistes, sest see asub nurgataguses sopis, kuhu satuvad üksnes sama maja elanikud ning sedagi vaid mingitel erakorralistel juhtudel. Ometi minu ettepanekut ei rahuldatud – pole kasti, pole luba!

Viies episood.

Heakene küll: kui väga vaja, saame vajaliku kasti soetatud. Pärast nädalatepikkust tegutsemist saabus lõpuks otsus: ehitusteatis on aktsepteeritud. Tore! Pidu minu õuel! Õiguskuuleka kodaniku elu oli saanud uue peatüki. 

Enesetunde parandamiseks sõitsin huvi pärast mööda linnaosa ringi ja leidsin juba esimese viie minutiga teiste majade küljest 20 kastiga varjamata õhksoojuspumpa – kõik kenasti tänavale nähtavad. Silma jäi vaid kolm ilusa puukastiga pumpa.

Uudishimu on muidugi patt, aga ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ja toksisin  märgatud aadresse ehitisregistrisse. Kui välja jätta mõni erand, pidin tõdema, et suurem osa majaomanikke on seaduse ees kaabakad. Enamik polnud vaevunud seadme paigaldamist ja maja välisilme rikkumist registreerima.

Siit küsimus otsustajatele: kas on ikka mõtet luua reegleid, millest on elanikel väga keeruline kinni pidada ja millest kinnipidamist ei suuda te kontrollida? Kas pole kurioosne, et Eesti maksuamet on koostöös AirBnBga suutnud luua ülilihtsa võimaluse maksta tulumaksu lühikeseks ajaks rendile antava kinnisvara pealt, aga samal ajal ei ole meil toimivat süsteemi, mis lihtsustaks oma kodus elukvaliteedi parandamist?

Kuues episood.

Umbes kuuajase ootamise järel hakkasin huvi tundma, miks varasemast kinnitusest hoolimata ei ole minu õhksoojuspumba kohta ilmunud kannet registrisse. Miks see võtab taas nii palju aega? Viisakas vastuses teatas linnavalitsus, et juba eelmises kirjas olla olnud märgitud (oligi, aga kes see suures eufoorias oskas toona seda tähele panna), et minu teekond tõeliselt õiguskuulekasse maailma ei ole veel kaugeltki lõppenud. Nimelt on nüüd tarvis kahe aasta jooksul veel ka kasutusteatis esitada. Seejärel saadetakse kohale ametnik, kes vaatab üle, kas ka tegelikult on kõik korrektselt tehtud. Ja alles siis tehakse kanne.

Võtsin nüüd uuesti Tartu linna kodulehelt juhendi lahti ja kontrollisin, kas ma tõesti olin protsessi kallale asudes viimati nimetatud toimingud tähelepanuta jätnud. No löö või maha, ei leia sõnagi! Juhend räägib ainult ehitusteatisest.

Nii minu rõõmud jätkusid. Puidust kast oli 150 euro eest tellitud, aga vastuseta küsimus, mis värvi see laguneva ja mädaneva fassaadi taustal võõbata. Üks võimalus oli majaseina originaalvärv kusagilt paberitest üles otsida, aga sel juhul ei täidaks ju kast oma eesmärki ehk hakkaks veel rohkem silma torkama. Ehitusprojektis on kirjas «fassaadiga sama värvi» – sellest järeldasin, et pean välja mõtlema, kuidas uue puidu pind muuta aastakümneid kulunud puiduga sarnaseks ehk otsida mingi hall toon.

Uurisin juba protsessi alguses internetist, kas kuskil leidub keegi, kes jagab oma kogemust. Ei ole! Tooni andsid irvhambad, kes foorumites irvitavad nende üle, kes üldse sellise asjaga oma pead vaevavad. Pidavat olema «ulmeteema» ja kellelgi polevatki Eestis sellist luba olemas.

Minu uudishimutsemine Tartu tänavatel näitas siiski, et mõned õnnelikud on selle kadalipu edukalt läbinud. See andis lootust, et ühel päeval jõuab lõplik õnn ka minu õuele. Küll aga pidin vargsi lootma, et see juhtub enne, kui pank oma mitme tuhande euro suuruse leppetrahvi välja nõuab.

Ametnike käitumisele ja suhtluse kiirusele ei ole mul midagi ette heita. Kõik, kellega protsessi vältel suhtlesin, olid asjalikud ja jätsid pädeva mulje – nad lihtsalt järgivad neile etteantud reegleid. Korra jõudsime isegi selleni, et registripidaja pidi minu eest tegema ehitisregistrisse linnukesi, sest mulle andis lehekülg umbes 20 veateadet.

Miks meil on aastal 2019 avalikus halduses kasutuses lahendused, mis lonkavad mõlemat jalga ja sama hästi kui sunnivad inimesi petma ja varjama? Miks peab selle lihtsa liigutuse töömaht olema nii kuratlikult suur?