Ahto Kaasik: RMK hävitab pärandit ja eksitab tarbijat

Ahto Kaasik Foto: Ants Liigus

RMK ega ükski teine riigiasutus ei saa kinnitada, et nende vetsupaber või mööbel pole valmistatud hiiepuudest.

Tartu Postimehes ilmus lugu sellest, et riigimetsa majandamise keskus (RMK) kavatseb kohalike poolt pühaks peetud Rannu Tulimäel taas hiiepuid raiuda (TPM, 9.9). Tegelikult pole see esimene kord, kui RMK Tulimäele hammast ihub. Kaheksa aasta eest hakkas kohalik rahvas RMK-le vastu ja peatas karjääri rajamise Tulimäele.

Kodanikuliikumise eestvedajad Leili Serman ja Anneli Aan said 2014. aastal selle vägiteo eest hiie väe tunnustamise üritusel tänukirja. Leili Serman ütles Eesti kirjandusmuuseumis auhinda vastu võttes, et on Tõnis Mägiga sama meelt, et «Eesti saab vabaks alles siis, kui meie hiied on ärganud». Austatud Leili Sarman on nüüdseks meie seast lahkunud, kuid Tulimäega seotud mured on jäänud.

Tulimäe metsade raie on käinud jupphaaval ja kohaliku rahva arvamust küsimata. Raiemasinad on tulnud ja läinud nagu vargad öös. Aasta tagasi laius Tulimäe metsatee ääres hiiglaslik peenpuiduvirn, mis veeti hakkpuiduks. Palgipuu oli juba varem maha müüdud. Metsaregistri andmetel raiuti hiiemetsas lagedaks 11,5 hektarit mahuga 1449 tihumeetrit. Enne seda, aastatel 2002–2017 raiuti Tulimäest lagedaks tervelt 23,33 hektarit. Metsamaad on RMK-l seal 96 hektarit.

RMK on taotlenud FSC ehk metsahoolekogu säästva metsanduse sertifikaadi ja võtnud koos sellega vabatahtlikult endale kohustuse hoida loodust ja pärandit ka seal, kus seadus seda ei nõua. Vastutasuks saab ta müüa oma puitu FSC märgi all, mis omakorda tagab turul konkurentsieelise. FSC märgisega toodete ostjad teavad, et nende valmistamisel kasutatud puit on toodetud eetiliselt ja keskkonnasäästlikult.

Et RMK saadab aasta ringi hiitest raiutud puitu FSC märgi all turule nii palgi- kui küttematerjalina, on see tarbija petmine ja sertifikaadi rikkumine.

Praegu ei saa ei RMK ega ükski teine riigiasutus kinnitada, et nende vetsupaber või mööbel pole valmistatud hiiepuudest.

Kui jämedalt väljenduda, siis laseb RMK eesti rahva pühapaigad täis ja õigustab end sellega, et seadus või muinsuskaitse lubab seda. Me oleme jõudnud piirini, kus viisakusest ei saa enam pead ära pöörata.

2018. aasta alguses tehtud FSC auditi käigus oli vaatluse all ka RMK tegevus pühapaikade rüüstamisel. Koos Hiite Maja sihtasutuse ning Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskusega peetud nõupidamisel lubas RMK, et lõpetab pühapaikade raiumise ning teavitab edaspidi huvirühmi pühapaikadega seotud kavatsustest.

Samuti lubas RMK hakata arvestama looduslike pühapaikade kaarti.

Poolteist aastat hiljem tuleb nentida, et RMK ei ole lubadusi täitnud. Näiteks Tulimäel on metsa edasi majandatud ning RMK pole takistanud ebaseaduslikku krossisõitmist hiies.

Hiiega seotud tegevuse kavandamisse pole kaasatud olulisi huvirühmi. 28. augustil peetud arutelukoosolekule jäeti kutsumata nii SA Hiite Maja kui ka Maavalla koda.

Tänavu 21. juulil jäi RMK vahele lageraiega Viru-Nigula valla Pärna küla hiiemetsas. Raiutud ala on kantud looduslike pühapaikade kaardile. Hiierüüste oli eriti barbaarne, kuna toimus lindude pesitsemise ajal. Raiumise asjus saadetud märgukirjale vastas RMK, et ei pea vajalikuks järgida pühapaikade kaarti.

Hilisema uurimise käigus saadi teavet, mis annab alust arvata, et RMK püüdis hiiest raiutud puitu pettuse teel edasi müüa, märkides veoselehele teise kinnistunumbri.

RMK pole ilmselt mõistnud, et FSC sertifikaat nõuab lisaks seadusele kultuurset ja hoolivat käitumist. Eesti rahvakultuuri hea tava ja mõistus ütlevad, et püha kivi ja allika ümber ei kõlba metsa raiuda, seal peab olema häirimata ala.

Kui laiendada FSC põhimõtteid tavaellu, tähendaks see seda, et serdi omanik ei või oma kodus külaliste ees ohjeldamatult peeretada või toanurka sittuda. Seadus seda kodus ei keela, kuid hea tava küll.

Kui jämedalt väljenduda, siis laseb RMK eesti rahva pühapaigad täis ja õigustab end sellega, et seadus või muinsuskaitse lubab seda. Me oleme jõudnud piirini, kus viisakusest ei saa enam pead ära pöörata. FSC serdi all ei saa niimoodi asju ajada ja see tuleb lõpetada.

Looduslikke pühapaiku majandades rikub RMK ka rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) suuniseid. Eesti ühines 2008. aastal IUCNi otsusega, millega pühapaigad tunnistati inimkonna vanimateks kaitsealadeks, mida tuleb edaspidi hallata põliseid tavasid arvestades pühade paikadena. Selle asemel käitub RMK hoopis möödunud aegade okupatsioonivõimude kombel ja laseb hiites kirvel välkuda.

Rohkem näiteid RMK rüüstatud pühapaikadest leiab 2018. aastal Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ja Hiite Maja koostöös valminud kogumikust «Rüüstatud pühapaigad» (hiis.ee/files/ryystatud_pyhapaigad_2018.pdf).

RMK on keskkonnaministeeriumi nägu ja tegu. 2018. aastal olime tunnistajaks, kuidas suurte metsafirmade soovil, muinsuskaitseameti heakskiidul ja keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lampi eestvedamisel kõrvaldati looduslike pühapaikade kaart esmalt metsaregistrist ja seejärel maa-ameti geoportaalist. Ühtegi konkreetset ja vettpidavat näidet kaardi vigade kohta pole seni koostajatele esitatud.

Metsaärimeeste vastuseis on jäänud tänini arusaamatuks, kuna kaardile kantud pühapaiku on kogu metsamaast 0,13 protsenti ja erametsast veelgi vähem. Liiati peavad FSC serti omavad ettevõtted välistama pühapaikade puidu kasutamise ka juhul, kui pühapaikade kaarti pole riiklikes portaalides.

Keskkonnaministeeriumi tegevusel on oma hind. Kuna pühapaikade andmed võeti metsaregistrist maha, raius eraomanik tänavu kevadel teadmatusest lagedaks Väike-Maarja vallas asuva Aburi hiie. Kui palju peab võimude tsensuuri või tegevusetuse tõttu pühapaiku veel hävima, selgub edaspidi.

Selge on aga see, et teabe vaba levikut piirates on keskkonnaministeerium ohtu seadnud sadade metsaettevõtete FSC kontrollitud puidu serdi ja konkurentsivõime.

Kuna pühapaikade andmed võeti metsaregistrist maha, raius eraomanik tänavu kevadel teadmatusest lagedaks Väike-Maarja vallas asuva Aburi hiie. Kui palju peab võimude tsensuuri või tegevusetuse tõttu pühapaiku veel hävima, selgub edaspidi.

Looduslike pühapaikade kaart valmis 2018. aasta alguses Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Hiite Maja ning maa-ameti koostöös. Kaardi tellis FSC säästva metsanduse standardi asutus. Alates eelmise aasta 21. märtsist peavad FSC kontrollitud puidu serti omavad enam kui 300 metsaettevõtet tõendama, et nad ei kasuta pühapaikadest raiutud puitu.

Seejuures on välistatud kõikide pühapaikade puit sõltumata sellest, kas need on kantud ametlikku registrisse või mitte.

Lähtudes FSC ettevaatuse printsiibist ja arvestades seda, et paljud pühapaigad on metoodiliselt inventeerimata-piiritlemata või on kaardil punktobjektina, lisati kaardil pühapaikadele 50-meetrine kaitsevöönd.

Kaart on teavitav ega sea kellelegi mingeid kitsendusi ning on abivahendiks muu hulgas FSC serti kasutavatele ettevõtetele ja paljudele huvilistele. Samasugune staatus on näiteks RMK pärandkultuuri kaardil.

See on esimene ja ainus pühapaikade uurimisasutuste andmetele tuginev ja kogu Eestit hõlmav kaart, kuhu on kantud seni kaardistatud ja avalikustatud ligikaudu 1200 looduslikku pühapaika. Kaardi aluseks on maa-ameti kaardikihtidel leiduvad kirjed ning senistelt uuringutelt saadud andmed. Kaardi koostamisel parandati vead, mis leiti muinsuskaitseameti kultuurimälestiste, RMK pärandkultuuri ning keskkonnaameti loodusmälestiste ja ristipuude kaardilt.

Looduslike pühapaikade kaarti haldab ja arendab Hiite Maja. Hiljuti lisandus kaardile 30 pühapaika ja kihelkondade kiht ning tehti mitmeid täpsustusi. Rahastamist ootab kaardile kantud paikade inspekteerimine.

Suurim ülesanne on aga pühapaikade täiemahulise kaardistamise taas käima lükkamine. On ju praegusel kaardil vaid umbes neljandik pühapaikadest.

Koos vabatahtlike koostööringiga Hiiepaik on pühapaikade kaart praegu avaldatud veebilehel hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/. Kutsun lugejaid üles selle kaardiga tutvuma ja teatama Hiite Majale nii rüüstatud kui ka seni teadmata pühapaikadest.

RMK kavatseb kirjutada vastulause, mille avaldame esimesel võimalusel.