Ekrelase kiri: kaitsevahend seksuaalaktis on lubamatu

Kenno Põltsam Foto: TPM

Kaitsevahendite kasutamine on saanud tänapäeva normaalsuseks ja enamik inimesi peab nende kasutamist seksuaalakti lahutamatuks osaks, kui just ei planeerita uue elu sündi. Progressiivne peavool on teinud aastaid teavitustööd selleks, et inimesed mõistaksid kasutada juhusuhtes kondoomi, vältimaks suguhaiguseid ja soovimatut rasedust. Keegi pole aga avalikul infoväljakul küsinud, kas kunstlike rasestumisvastaste kasutamine on kooskõlas inimloomusega.

1930. aastani pidasid kontratseptiivide kasutamist ebamoraalseks kõik peamised kristlikud konfessioonid. Õpetuslikul tasandil saabus selles küsimuses murrang 1930. aastal, kui anglikaani kirik kiitis Lambethi konverentsil kontra­tseptiivide kasutamise teatud tingimustel heaks.

2005. aastal küsis Postimees (PM, 26.4.2005) Eesti usujuhtide käest, mida nad arvavad kontratseptiividest. Ainsana jäi loomuseadusele kindlaks katoliku kiriku apostellik administraator Jourdan, kes toonitas: «Rasestumisvastaste vahendite kasutus on vastuolus inimseksuaalsuse väärikuse ja tähendusega.»

Nüüdseks on kontratseptiivne vaimsus levinud üle kogu planeedi ning paraku on paljud end konservatiivideks nimetavad poliitikud konserveerinud nn revolutsioonilise sakramendi tänapäeva paratamatuseks. EKRE pole parteina üheski programmis kujundanud seisukohta sel teemal – seega ei saa neid süüdistada taganemises selles fundamentaalses küsimuses. Küll aga peavad Eesti konservatiivid julgema kasvõi retoorika tasemel rääkida asjadest ausalt, või nad taanduvad, nagu paljud maailmakuulsad konservatiivseid parteid.

Tehes seksuaalakti kaitsevahendite abil viljatuks, on see võrreldav homoseksuaalsusega, kus peamine eesmärk on füüsiline hetkeline nauding, kuid mis välistab uue elu võimaluse. Ja mis argument on meil kritiseerida homoseksuaalseid suhteid, kui me ise teostame kontratseptiivset seksuaalakti?

Rahvuslikud jõud peavad hakkama mõistma, et riigipiir ja konservatiivne immigratsioonipoliitika ei taga meile veel jätkusuutlikku Eestit. Selleks et eestlased meie Maarjamaa rahvast taastoodaks, tuleb meil revolutsiooniline protsess tagasi pöörata – olles anti­globalistina ka teoloogiateadlik. Aga nagu vihjamisi juba mainisin, ei saa me süüdistada ainult võõraid oma hädades, vaid peame suveräänse ning jätkusuutliku Eesti hüvanguks koomale tõmbama ka enda heaolu, pärandades lastelastele juba hoopis tugevama etnilise rahvusriigi kui praegu, kus elavad ka võrdsetena mõningad vähemusrahvad.

Olen veendunud, et Eesti on jätkusuutlik siis, kui meie ühiskond mõistaks tervikult hukka kontratseptiivid ja paaride hulgas kasvab produktiivsete seksuaalaktide arv, mis laseb lapsed vastu võtta.

Ühtlasi on see minu poolt ilmselt viimane kaastöö, sest kavatsen edaspidi keskenduda üksnes õppetööle.