Heiki Lill: ametniku suukorvistamine

Heiki Lill

FOTO: Kristjan Teedema

Olen näinud olukordi, mil lahkumisavaldusel lüngad täitnud ametnikul oli tegelikult õigus, lihtsalt ebakompetentne ülemus ei saanud jätta tööle alluvat, kes oli tast moraalselt üle.

Augusti keskel andis politsei- ja piirivalveameti peadirektor pressikonverentsi, kus informeeris Eesti avalikkust meediakanalite kaudu, et teda on survestatud ametist lahkuma ja seejärel ähvardatud vallandamisega. Minu sümpaatia ei kuulu peadirektorile. Aga veel vähem kuulub ta koliseva ämbriga ministrile. Eks mõlemad ole selle omamoodi ära teeninud.

Oma karjääri jooksul on praegune politsei- ja piirivalveameti peadirektor olnud väga pikalt juhtivatel ametikohtadel. Ametikohtadel, mille puhul on ka hulk alluvaid. Kas ehk ka temal on olnud olukordi, kus ta on ulatanud teisel pool lauda istuvale ametnikule (eeltäidetud) paberi lahkumissooviga? Tahaksin südamest loota, et säärast olukorda pole olnud.

Miks ma seda küsin? Aga sellepärast, et sääraseid situatsioone leiab Eestis aset häbematult tihti. Ja just avalikus sektoris. Olen näinud olukordi, mil lahkumisavaldusel lüngad ära täitnud ametnikul oli tegelikult õigus, lihtsalt ebakompetentne ülemus ei saanud jätta tööle alluvat, kes oli tast moraalselt üle.

Nagu on töölepingu seaduse alusel töötajal, peab ka ametnikul olema õigus teenistussuhete puntraid läbi närida ilma kohtuta. Ja nagu töötajalgi – tasuta.

Kui mitu korda on aga need ametnikud kokku kutsunud pressikonverentsi ning andnud aru, kui inetult nendega on käitutud? Ei meenu. On küll üksikuid juhtumeid, mil riigiteenistuja on meediasse suundunud, kuid meedias oma (asutuse) mure kurtmine on tavaliselt ikka viimane appikarje. Aga miks me siis kuuleme meedias harva juhtumitest, mil ametnikku on survestatud lahkumisavaldust kirjutama või on karjäär muud moodi küsitavalt lõpetatud?

Kas põhjus võib olla selles, et kui värske ametnik asub avalikku teenistusse, tehakse talle ühe esimese asjana selgeks, et ajakirjanikega nemad ei suhtle? Mitte mingisuguses vormis. Osalt on see ka arusaadav, et igaüks ei pea jagama asutuse igapäevatöö ja toimetamise kohta selgitusi, omamata tervikpilti asutuse eesmärkide täitmisest jne. Kuid oma tööd peaks ju ametnik tundma, miks muidu ta palka saab. Seega võiks ju eeldada, et oma pädevuse piires võiks ametnik ka vajaduse korral avalikkusele selgitusi jagada.

Mida saab ametnik ette võtta, kui teda survestatakse «paberit lauale panema»? Võib ju ära täita. Või täitmata jätta teadmisega, et sellisel juhul täidab keegi teine üht teist paberit. Seega mitte just palju. Edasi saab minna kohtusse. Töölepingu alusel töötaja saab kaevata tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile ning asja menetletakse selles asutuses. Aga ametnikul seda luksust ei ole. Peab minema otse kohtusse. Kuid kohtu veskid on aeglased ja elu liugleb samal ajal mööda oma vajadustega.

Kas põhjus võib olla selles, et kui värske ametnik asub avalikku teenistusse, tehakse talle ühe esimese asjana selgeks, et ajakirjanikega nemad ei suhtle?

Iroonia seisneb veel ka selles, et kui ametnikustaatusest ebaõiglaselt lahti saanud isik saavutab kohtus võidu ametiasutuse üle, siis ta ametisse tagasi ei saa, kuna avaliku teenistuse seadus seda ette ei näe. Oma mõtteis võid ju võitja olla, ehk määrab kohus hüvitisegi, aga sama ameti peale tagasi ei saa.

Kuid mis juhtub sellesamuse ülemusega, kes paberi nina alla sokutas? Nagu ka ministri puhul – mitte midagi. Kulud kannab asutus, aga mitte keegi ei vastuta. Näiteks, kui kohus nõuab ametiasutuselt välja ametniku kahe aasta palga, siis kust võtab see ametiasutus selle raha? Kas väära otsuse teinud ülemuselt? Või paberi valmis kirjutanud juristilt? Ei kummaltki.

Kui ametiasutusel on võimalusi rohkem, saab ehk palgafondi kallale minemata. Kui neid ei ole, siis ikka palgafondist. Seega ei saa tööle võtta uusi inimesi, ametisolevate koormus kasvab. Keegi eksib ja ring algab otsast peale.

Mis on siis väljapääs? Nagu eespool mainitud, peaks ametnikul olema lihtsam oma õiguste kaitseks vahemehe poole pöörduda. Nagu töölepingu seaduse alusel töötajal, peab ka ametnikul olema õigus teenistussuhete puntraid läbi närida ilma kohtuta. Ja nagu töötajalgi – tasuta.

Samuti tuleb suhtlemine avalikkusega muuta mittekaristatavaks.

Vastutusele tuleb võtta need isikud, kes on põhjustanud oma teadliku tegevusega kahju ja see kahju neilt ka välja nõuda. Praegune süsteem ei tee kahju põhjustajaga lihtsalt mitte midagi. Kehvemal juhul määratakse teisele ametikohale.

Kindlasti on meetmeid veel. Kuid selleks, et muutused toimuma hakkaksid, tuleb kuskilt pihta hakata ning mulle tundub, et need kolm sobiksid kõige paremini.

Tagasi üles