Anna Kaneelina otsib ja naudib muusikas ärakadumistunnet

Anna Kaneelina, muusik Anna Pärnoja esines läinud neljapäeva õhtul esimest korda Tartus Genialistide klubis. Foto: Laila Kaasik

Laulja ja laulukirjutaja Anna Pärn­oja (34), artistinimega Anna Kaneelina, andis läinud neljapäeval esimese kontserdi Tartus, täismajale. Nii nagu muusikas, jääb ka elus temast mulje kui sulamist Jaapani geišast, «Pulp Fictionist» ja Heidy Purgast.

Ühtaegu sume, õrn, pisut häbelik, aga kindlasti ka jõuline ja kirglik. Korraga nii palju tüüpe. Tema esimene album ilmus selle aasta veebruaris. Kriitikud kiitsid, kuulajad armusid ja tekkis küsimus, kus on ta varem olnud. Uurime järele.

Anna Kaneelina, kuidas alustasite muusika tegemist?

Mind on pisikesest peale muusika lummanud. Suur mõjutaja oli mu isa vinüülikollektsioon, milles leidus artiste, nagu Sade, Neil Young, The Police. Ma ei saanud sõnadest aru, aga mäletan ärakadumise tunnet. See on sama tunne, mida enda muusikas samuti otsin.

Aga sõnadest muusikas: kas teile tundub, et kui mõnikord sõnadest aru ei saa, teeb see muusika musikaalsemaks?

Ma ei tea, kas musikaalsemaks, kuid mulle annab see märku mingist päris tundest, mille selle looja on muusikasse talletanud. Tihti räägib muusika valjemalt seda, mida tekst ehk otsesõnu ei avaldagi.

Kuidas teil laulu kirjutamine käib?

Olen nii vähe kirjutanud, et ma ei saa rääkida kindlast viisist. Tähtis on, et talletatud saaks see tunne, millest loo kirjutamine üldse ajendatud on. Esimene lugu, mille plaadile kirjutasin, oli «Baby», mille puhul tulid sõnad ja viis ühel ajal. See lugu oli minus olemas.

Teil on kaks last, viieaastane tütar ja nelja-aastane poeg. Kui keeruline on loomingut ühildada olmega, kuidas sellega hakkama saate?

Ega ma saagi. Olme on kaos. Plaadi valmis saamine laste kõrvalt oli paras ponnistus. See valmis aasta jooksul. Pidin olema väga kontsentreeritud, sest tundus, et kui ma nüüd muusikat ei tee, siis ei saa enam hingata. Laval olemise puudus kriipis mind väga.

Tundus, et kui ma nüüd muusikat ei tee, siis ei saa enam hingata, ütles Anna Kaneelina.

Kui tähtis on lähedaste toetus?

Ma ei kujuta teisiti ettegi. Minu vanemad on alati väga toetavad olnud. Nad pole kunagi ette heitnud, miks ma teen seda, mida teen.

Minu arvates vanemad peavadki toetama oma laste loomingulisust. Mu isa on ajalooteadlane ja väiksena ei saanud mina temast aru. Miks ta kogu aeg kirjutab?! Nüüd saan väga hästi aru, et ta tegi ja teeb siiani justnimelt seda enda asja.

Kui keeruline on teil leida tasakaalu ajakasutuses, et teha ise muusikat, aga toetada ka laste loomingulist tegevust?

Nüüd läheb see kindlasti keeruliseks, sest esimest aastat läheb tütar tantsutrenni ja poeg ujumistrenni. Ent usun sellesse, et mida rohkem ma teen, seda rohkem jõuan. Tean, et mu aeg on piiratud, seega kasutan seda paremini ära. Laste pärast olen väga elevil, sest nende maailm saab taas rikkamaks.

Mis suhe on teil Tartuga?

Märkasin siin seekord ringi kõndides rõõmuga, et Tartu peatänav on tartlaste päralt. Tallinnas on see turistide käes.

Mäletan, kuidas kunagi viisin Tartu ülikooli sisseastumispabereid. Kuid enne veel helistasin Otsa kooli, kuhu olin juba katsed teinud, et teada saada ehk olen jazz-pop-laulu erialale siiski vastu võetud. Olingi. Aga see ei jõudnud mulle esimese hooga kohale. Helistasin siis teist korda tagasi ja uurisin, kas nad on ikka kindlad. Mäletan, kuidas seisin joovastunult ülikooli peahoone ees.

Mõtteid on selle linnaga sidunud ka asjaolu, et mul oli kunagi üks Tartust pärit peika.

Millised on teie tulevikuambitsioonid?

Minu jaoks on «ambitsioon» võõras sõna.

Aga unistused on mul küll. Tahan muusikat teha ja seda inimestega jagada. Usun, et unistama peab, siis lähevad unistused ka täide.