Et saun rahva tarvidusi laialdaselt täita suudaks!*

* Rida 107 aastat tagasi ilmunud Postimehest.

«Karlova eeslinna uue sauna ehitusetööd Pargi uulitsas nr 10 jõuavad lõpukorrale. Umbes kuu aja jooksul peaks viimased tööd, nagu veevärgi ja elektrivalgustuse sisseseadmine valmis olema ja hr. A. Silla asutus avalikuks pruukimiseks avatud saama.

Ehitus ise jätab oma suuruse ja sisseseade poolest teised sarnased asutused Tartus enesest kaugele maha. Pää-sissekäik on Pargi uulitsast, kust 2 ust sisse viivad: ühest pääsetakse alumise korrale, kus 4 üleüldist sauna, igaüks kolme ruumiga on. Teisest uksest mindakse treppi mööda teise ja kolmanda korra pääle.

Teisel korral leiame kümme kaheruumilist ja kaks kolmeruumilist numbrisauna ja veel ühe suure üleüldise kolmeruumilise sauna.

Kolmas kord mahutab eneses viis kaheruumilist numbrisauna, ühe suure, uuemat viisi sisseseatud perekonnakorteri ja 4 üksikut tuba teenijate korteriteks.

Pääle nende ruumide on teisel ja kolmandal korral kumbagis veel üks ootamisetuba. Läbi iga kolme korra jookseb ühest hoone otsast teise sirge ruumikas koridor, millesse sohvad ootajate tarvis sisse pandakse.

Üleüldine kassa, ja kindla seintega ruum seisab alumisel korral sissekäikude vastus, milles telefon üles on seatud, et ka saunaskäijad teda tarvilisel korral pruukida võiks.

Päähoone taga, temaga koridori läbi ühendatud, on iseäraline veekatelde ja veetõrte hoone, milles kaks 17 jala pikust, Viljandis inseneri U. Pohrti vabrikus valmistatud veekatalt sisse on müüritud. Katelde pääl, teisel korral, seisavad kolm, ühtekokku 5000 pange suurt veetõrt, millest vesi saunaruumidesse ja kateldesse tuleb.

Katlahoone otsas seisab kümne sülla kõrgune raud-korsten, mis ka Viljandis valmistatud.

Tähe uulitsa pool, päähoone otsas, asub üle 350 jalga sügav puurkaev suure tagavara vee-ruumiga, millest vesi 15 pange minutis ülestõmbava pumba läbi veetõrtesse juhitakse. Elektrijõu tarvis seatakse oma dünamomasin sisse.

Väljastpoolt vaadates kujutab asutus ennem üht vabrikut kui sauna...»

Nii kirjutab 1912. aasta 5. septembri Postimees. Nüüd oleme ajas 107 aastat ja üks päev hiljem. Aga kuidas Pargi tänava saun Tartus ikkagi avati ja mis sai edasi?

1912. aasta suvi

Karlova saun Pargi uulitsas peaks kohe-kohe valmis saama, aga ei saa.

1912. aasta 2. augustil kirjeldab Postimees, kuidas kaks suurt katelt, mis vett soojendama peavad, on küll hoovipoolsesse veeruumi sisse müüritud, aga veereservuaar kohale paigutamata. Niisamuti ei ole veel üles seatud suurt raudkorstnat, mis veekatlale suitsutõmbajaks peaks olema. Ka on nõudnud palju tööd ja aega puurkaev, mis tuli väga sügav teha, et vett kätte saada.

Sauna avamine lükkub sügisesse. See päev jõuab kätte oktoobris.

Pidusöök 30 külalisele

1912. aasta 15. oktoobri Postimees kirjutab, et eile kutsus sauna omanik A. Sild linna kõrgemad ametnikud, ajalehetoimetuste asemikud, alevikorralduse seltsi eestseisuse liikmed ja paljud teised kokku, et oma asutust laiemale seltskonnale tutvustada.

Pargi 10 saun 1940. aastal Foto: Tartu Linnamuusuemi kogu

Ilmunute seas oli linnapea Victor von Grewingk, maakonna ülem Sholtkevitsh, aurahukohtunik Bulgarin ja teised.

Sauna ruumide ehitus ja sisseseade leiti aja kõrgusel olevat. Elektril oli Karlova sauna puhul üleüldse suur tähendus, kuna peale valgustuse pani see käima ka vett, mis puurkaevudest saab suurde veekogusse, mis on mäeserval olevasse majasse asetatud.

Sooviti, et esialgne puhtus ja kord edaspidi seal kestma jääksid ja et hinnad mõõdukad peetaks ning saun rahva tarvidusi laialdaselt täita suudaks.

Järgnes pidusöök 30 inimesele, kus uue asutuse ellukutsuja terviseks joodi ja tarvilisele ettevõttele edu sooviti.

Linnamaamõõtja L. Jacobsenni poolt koostatud Karlova plaan 1915. aastal krundinumbrite ja suuremate hoonetega, ka saun kenasti peal. Foto: Erakogu.

Pargi sauna eesrindlik meel ja prestiižne vaim püsib järgmistel aastatelgi.

1919. aastal, mil põleva kivi ehk põlevkivi tarvitamine Eestis veel tagasihoidlik oli, Eesti põlevkivitööstus alles sündis, julgeb Pargi saun seda tellida ja tarvitada, kirjutab 18. novembri Postimees.

Rahuläbirääkimised leilis

Tõnu Raidi koostatud raamatus «Tartu ajaloolised linnaplaanid» on ära trükitud 1915. aasta Karlova plaan krundinumbrite ja suuremate hoonetega, sealhulgas Pargi tänava saunaga. Juures tekst, et 1919. aasta detsembris olid Karlova saunas Vabadussõja rahuläbirääkijad. Ning et Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska ja Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht Adolf Joffe on seal nelja silma all konjakiklaasi ja leiliviskamise abil raskemaid probleeme lahendanud.

Järgmises sõjas sai Pargi tänava saun rängalt kannatada nagu kogu Tartugi. On säilinud foto, kus majal seinad küll alles, aga katus pealt läinud, vaid arvukad korstnajalad püsti.

Pargi saun sõjapurustuste järel vasakul tänava ääres. Foto: Erakogu

Saun taastati ruttu. 1945. aasta 16. augustil on Postimehes juba teade Pargi tänava sauna ruumide ümberehituse kohta mehaaniliseks pesumajaks, mille järgi olevat Tartus tungiv vajadus. Uue pesumaja töövõimeks planeeritakse tonn pesu päevas ning mehaaniline sisseseade on Riiast juba kohale tellitud.

Pargi tänava sauna on jäädvustanud Pallase kõrgemas kunstikoolis õppinud Nigul Espe, kes joonistas kas 1948. või 1949. aastal üles episoodi, mille allkirjastas «Pargi sauna «veepäästja» ametikäigul naiste poolel».

Pallaslase Nigul Espe karikatuur Pargi saunast 1948. või 1949. aastast. Foto: Internet

Nigul Espe on jäänud Eesti kultuurilukku kui aktiivne seltskonnategelane ja küllap käis ta sagedasti Pargi saunaski ja küllap olid saunas siis juba ka veeavariid võimalikud.

Reisikirja peatükk

Tartu linnaraamatukogu koostatud kirjandus- ja kultuuriloolisel veebilehelt «Tartu ilukirjanduses» leiab aga Harald Keilandi 1967. aasta reisikirja, milles ta jutustab Pargi saunast.

Siin pisut kärbitult: «Lähen oma vanasse sauna – Pargi sauna. See on seestpoolt ümber ehitatud. Kassa on allkorral uus, samuti on uus kassaproua: «Te võite ise sealt lugeda, mis päeval saun on avatud.»

Vasemalt tulevad välja õhetavate põskedega puhtad noored naised, paremalt läheb trepp üles meeste osakonda. Uudisena leidub eesruumis kauplus-kiosk seepide, parfüümide, iludusvahendite ja matšalkadega. /…/ Silt seinal: «Piletid saunaviha saamiseks ja käterätiku kasutamiseks müüakse kassast. Hoiule andmata raha ja väärtasjade eest sauna administratsioon ei vastuta. Sauna ruumides pesu pesemine ja riietusruumis jalgade loputamine on keelatud. Sauna ruumides ei suitsetata.»

Pesuruum on lihtne ja puhas. Lavaruum on suur. Leili viskamine ei toimu enam kapaga, vaid see on mehhaniseeritud. Tõmban ettevaatlikult lava serval olevast kangist ja paar aurupilvekest purskab keriselt. Mu lavakaaslased pahvatavad naerma. Kang tõmmatakse täie jõuga alla ja õudse mühinaga täidab tulikuum leil kogu ümbruse ning vihtuvad seltsimehed mattuvad auruhämusse.»

Harald Keiland (1921–1997) oli arst ja kunstikoguja, sünnilt tartlane, kes elas suure osa oma elust Rootsis.

Lihtne tüdruk pesumajast

55-aastane Silja Tõnissaar peab praegu Jõgevamaal Mullavere külas talu.

1981. aastal oli ta 16-aastane Tartu keskkoolitüdruk, kes konflikti tõttu joonestusõpetajaga pidi oma koolist lahkuma ja õhtukooli minema. Sõbranna õhutusel sai ta Pargi tänava pesumajja tööle.

Kui näoga sauna ees seista, siis pesumaja asus vasakus tiivas ning sinna siseneti külje pealt, meenutab Silja Tõnissaar.

Silja Tõnissaar töötas kalandri peal. See tähendab suuri kuumi rulle, mille vahelt pesumasinast tulnud niisked linad, püürid, tekikotid ja käterätid tuli läbi lasti ja sel viisil kuivaks triikida. Kalandri peal töötas korraga neli inimest.

Oli erapesu, sõjaväe pesu, ühiselamute ja haiglate pesu, restoranide pesu – laudlinadega tuli eriti hoolikas olla! Maksti tükitöö alusel ja teenida võis 135 rubla kuus. See oli hea palk ja ületas paljude haritlaste palga, mida pesumaja töötajaile ka ette heideti.

Silja Tõnissaar aga ütleb, et iga rubla nõudis täit jõudu, et see tuli rohke higiga välja teenida.

See, mis talle pesumaja kolmest aastast aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimeste südamlikkus ja hea läbisaamine. «Seal töötas ju palju vanemat rahvast, kes kõik olid sõda näinud, kellest mõnedki küüditatud või küüditamisest pääsenud,» meenutab ta.

Võibolla just seepärast osati rasket tööd tehes inimlikku soojust hinnata.

VASAKPOOLSEL FOTOL: Pargi 10 hoov 2016. aasta kevadel. Paremal saunamaja tagakülg, vasakul põlenud kuur. PAREMPOOLSEL FOTOL: Pargi 10 hoov 2019. aasta suvel. Paremal saunamaja tagakülg, vasakul põlenud kuuri asemele kerkinud eluhooned. Mullavalli asemel terrass, mille all garaaž. Foto: Sille Annuk

2019. aasta suvi

Kauaaegne karlovalane Agnes Joala läheneb Pargi tänava tuttuuele korterelamule pedaalides.

«Kas siin rattahoidlat on?» küsib ta esimese asjana. Rattahoidlat ei paista, sest kõik ei ole veel kaugeltki valmis.

Agnes Joala lukustab oma ratta trepikäsipuu külge. Trepp viib hoovi ehitatud parkimismaja katusele, mis on ühtlasi terrass ja ühendab kunagise sauna tema ajaloolise abihoonega.

Abihooneks tuleb pidada mäeveerul asunud kuuri, mis 2016. aasta 25. aprillil langes tuleroaks, jättes krunti ilmestama vaid söestunud lipid.

Nende lippide asemel on nüüd neli majakuubikut, mil ilma räästasteta lamedavõitu katus ning mis kaetud hööveldamata puitlaudisega. Näevad praegugi välja natuke nagu kuurid, ja see oli arhitekti taotlus.

Arhitekt Kaido Kepp ja karlovalane Agnes Joala leiavad vaidluskohti. Foto: Sille Annuk

Arhitekti nimi on Kaido Kepp, kes on samuti karlovalane, tema tuleb jalgsi. Läheneb Pargi tänavale ülalt, A. Kitzbergi tänava kaudu. Mäelt laskudes jääb aga kaht maja ühendavale terrassile lõksu. Edasi trepile ei pääse, sest värav on lukus. Õnneks on Kaido Kepil pikad jalad, ta astub aiast üle.

Ehitusfirma Aliron projektijuht Toomas Uusen keerab peaukse lahti hoones, kus 107 aastat tagasi sügisel alustas tegevust saun, mis kaasaegsete kirjeldusi uskudes oli moodsat sisseseadet otsast lõpuni täis ning meenutas pigem vabrikut kui sauna.

Karlovalane Agnes Joala on nende seinte vahel saunalisena käinud kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel. Tal on meeles, et leili selles saunas ei visatud, vaid leili tõmmati nöörist. Kuskil mujal Tartu saunades niisugust asja polnud. Saunast sai osta ka viha ja nuustiku ja seebi ...

Uue kortermaja trepifuajee on avar, tumehall ja puritaanlik.

Pilku püüavad seinaorvad, mis osavalt valgustatuna mõjuvad kunstiteostena, kuigi näha pole neil muud kui vana pragunev värv. Moodsast ajast puutumata pind, milles võiks kihthaaval kümnendist kümnendisse liikuda.

Pargi 10 kortermaja sisekujundaja on Kätlin Ölluk, ta esindab firmat Nobe Design.

Pargi 10 fuajee. Foto: EEA Majad

20 aastat tühjust

Seda, millal oli Pargi sauna viimane tööpäev, ei õnnestu kahjuks välja selgitada. Kirjas on mõnel pool vaid, et see pidi olema 1995. aastal.

Enne, kui Pargi 10 arendamist alustas Gert Roosaare ettevõte EEA Majad, oli hoone tühjana seisnud üle paarikümne aasta. See on pikk aeg.

Ehituse juht Toomas Uusen firmast Aliron. Foto: Sille Annuk

Ehituse projektijuht Toomas Uusen kirjeldab, et müüride vahel oli varinguid, osa ruume uppus prahisse, metall ja kõik muu vähegi väärtuslik oli välja tassitud. Ühes tiivas seisid vaid tohutud pesumasinad ja kuivatid, mis kedagi ei huvitanud. Mitmete ruumide betoonpõrandad olid aastatega kasvanud kolmveerand meetri paksuseks. Maja tagumine külg istus kuni teise korruse akendeni mullas!

Nüüd on see «kodu nõudlikule maitsele». Nii ütleb Pargi 10 reklaamlause veebilehel, mis korterite müügi kohta infot jagab.

Tellissein vannitoa ja elutoa vahel. Foto: Sille Annuk

Majas on 21 ühe- kuni neljatoalist korterit, asuvad teisel ja kolmandal korrusel.

Esimesel korrusel on bürooruumid ja väiksed külaliskorterid, mis mõeldud lühiajaliseks üürimiseks. Neid on 14. Üürikortereid ja büroopindu ühendav vahekäik meenutab lihtsat ühiselamukoridori.

Koridor, mis ühendab büroosid ja väikseid üürikortereid. Foto: Sille Annuk

Looduskivist trepiastmeid pidi saab teisele korrusele. Laes on torujad pronksikarva valgustid, mis ripuvad pikkade kaablite otsas, ulatudes läbi mitme korruse. Peatume korteris, mille välisrõdu asub otse peaukse kohal. See rõdu on olnud seal 1912. aastast saadik ning sealt avaneb vaade Karlova südamele, kõrged puud üle munakivitee otse ees.

Tammeparkett ja laiad põrandaliistud. Teine korrus, vaade päikesesse. Foto: Sille Annuk

Akendel on topeltraamid ning aknalauad enam kui poole meetri laiused. Põrandail on kalasabasse laotud parkett ja seina ääres kõrged liistud, mis toovad korterisse ajaloo hõngu. Radiaatoreid ei paista, soe jõuab majja kaugküttega ning veetorud paiknevad põranda all.

Kolmandal korrusel meeleolu muutub. See on ehitaja Toomas Uuseni sõnul taotluslik, kuna klientide maitsed on mitmesugused. Kolmas on stiililt moodsam, samal ajal täis soppe ja kaldega lagesid, mida võib mõnes kohas ettevaatamatusest peaga riivata. Dušisegistid ja kraanid on tellitud Itaaliast – need on mustad, moodsad ja kandilised.

Hoovipoolsed korterid ulatuvad läbi kahe korruse ja jõuavad otse sarikate alla. Ühes korteris on teiseks korruseks toasisene rõdu, mil piirdeks klaastahvlid. Rõdult pääseb edasi sauna, mis on ainus selles vanas saunamajas. Trepikäsipuu asemel on samuti klaastahvlid, mida peopesaga puudutada ei söanda.

Korter kahel tasapinnal. Foto: Sille Annuk

«Ma läheksin siin hulluks, sest lapsed teeksid kõik need klaasid näpujälgi täis,» ütleb Agnes Joala. Tal on seitse last ja üheksa lapselast – tema teab.

Naaberkorteri teine korrus on lahendatud teistmoodi. Seal ongi väike katuseaknaga tuba teisel korrusel, kuhu viib seina äärest tõusev kitsas, ilma käsipuuta trepp. Agnes Joala vangutab jälle pead: arendaja oleks nagu eeldanud, et siinsed elanikud ei saa kunagi lapsi ega jää vanaks. «Või on korter tänapäeval vaid ajutine peatuspaik?» küsib ta.

Pilk naabri õuel

Sellesama kolmanda korruse hoovipoolsetest akendest avaneb hea vaade vastasmaja elanike elutuppa ja terrassile.

Rõdud ja terrassid. Foto: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Kui keegi katuse all köögis kooki küpsetab ja hea lõhn majade vahele pääseb, puudutab see kindlasti mõne naabri ninasõõrmeid. Tema võiks siis ülemise naabri suunas hõigata: «Kuule, mis mässad seal?»

«Ah, tead, marjakooki küpsetan. Serv läkski kõrbema, tahad, tule minuga kohvi jooma,» võiks kõlada vastus.

Küsin karlovalastelt Agnes Joalalt ja arhitekt Kaido Kepilt, mis nad arvavad, kas niisugune fantaasiapilt võiks siin õuel tõeks osutuda. See on ju Karlova!

Enne olen arvutanud, et kui esimese korruse külaliskortereid mitte arvesse võtta, hakkab Pargi 10 majades iga päev koos elama peaaegu 30 peret, peamajas 21 ja hoovipoolsetes kuurmajades kaheksa peret. Tõsi, kõigil ei jää rõdud või terrassid õue poole, aga need, kel jäävad, puutuvad kokku eriti tihedalt. Ka on terrassidele planeeritud mänguväljak, mõnede inimeste unistus, teiste hirm.

Kõik selle kinnistu inimesed peavad siiski väga sõbralikult läbi saama, kuna kaht maja ühendav terrass on mõeldud kõigile, ja selle piirded suurt privaatsust ei taga.

Pargi 10 kinnistu hoovi terrass, mis ühendab peamaja õuemajadega. Terrassi all autode parkimiskohad. Foto: Sille Annuk

Agnes Joala on karm. Põrutab esmalt: nagu Annelinn oleks! «Ühekorraga satub siia elama liiga palju uut rahvast, kes ei tea Karlovast mitte kui midagi,» selgitab ta. «Ja see on unelm, et nad hakkavad siin omavahel rõõmsalt suhtlema, pigem ei ütle nad üksteisele teregi, vaid pööravad selja.»

Kaido Kepp vastab, et Pargi 10 asub linnaosa südames ning uue kortermaja elanikud toovad sinna üksnes elu juurde. Lapsed veedavad aega hoovides ja mänguväljakutel, nende vanemad ajavad juttu kohalikes kõrtsides. Ning et tegu ei ole ainult pisikeste korterite kogumiga, vaid sekka on ka suuremaid, loob see mitmekesisuse ja rikastab. Samal ajal on autod terrassi all garaažis silma alt ära ning tänavail rohkem ruumi.

Garaažist leiab ka panipaigad, neile, kes neid osta soovivad. Foto: Sille Annuk

Agnes Joala on karlovalane 1970. aastast alates ja kinnitab, et tema tuli hoopis teistsugusesse Karlovasse.

«Mina olen selle suuna esindaja, kellele käivad kõik uuendused närvidele,» sõnab ta, aga jätkab tõsiselt: «Ja kui ma liigun jalgsi, siis ma tahan ka jalgsi edasi käia saada. Aga see siin paneb majadevahelise sisseharjunud läbikäigutee kinni. Kitzbergi tänavast on saanud tupik. Sealt edasi mäest alla ei pääse.»

Kaido Kepp leiab, et on vägagi normaalne, et aedu ja hoove nüüdsel ajal korrastatakse ja läbikäigud suletakse. On normaalne, et inimestel on omanikutunne. «See oli Vene aja komme, kui läbi hoovide käidi,» lisab ta.

Ehitaja Toomas Uusen kuulab karlovalaste dispuuti ja lisab rahu säilitades, et hea on see, et üks tondiloss on piirkonnast kadunud ja inimeste turvatunne kasvanud.

Veel üks vaade Pargi 10 kinnistust hilisminevikus, 2016. aastast. Foto: Kaido Kepp

«Alaealised käisid siin õlut joomas, majas olid varingud, vanast laohoonest jäänud vundamendi sarrused kõik püsti, ja see viimatine tulekahju, mille kuumuses naabermaja Kitzbergi tänavalt süttimisest vaevu pääses. Ma arvan, et me andsime uue elu sellele paigale.»

KOMMENTAAR

SIGNE WILMS,

Pargi 10 elanik

Olen elanud kaua kahes teises riigis, Belgias ja Saksamaal, ning olen kindel, et eestlasena on just nimelt Pargi 10 mulle elamiseks ideaalne. Suur luksus on omada akna all munakivisillutisega teed, väikest rõdu, tubades tammepuust parkettpõrandat, väga pakse seinu, mis ei lase osa saada naabrite elust. Siin on ka mugav, suur ja hästi valgustatud garaaž ning kindlad parkimiskohad. Rattaringluse rattapunkt on paari meetri, lähimad kauplused jalutuskäigu kaugusel. Nurga taga mõnusad kohad sõbrannadega kohvitamiseks. Maja siselahendus on moodne ning kvaliteetsest materjalist. Küttekulu väike, kuna tarbimist saab ise reguleerida. Loodan väga, et saan endale ka toredad kaaselanikud, kellega mõnikord sisehoovis juttu ajada ja klaasike veini juua.

Kaunis munakivitee Pargi 10 kortermaja ees. Foto: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS