Robert Sarv ja Kaspar Kaljurand: suuremate õiglaste hüvitiste ajastu algus

Vandeadvokaat Robert Sarv ja jurist Kaspar Kaljurand Foto: Erakogu

Kui keegi võtab julguse laimates hävitada kellegi elutöö ja aastatepikkuse isikliku brändi ülesehitamine nurjata, tuleb sama julgelt võtta ka vastutus.

Inimeste maine hävitamise, laimu ja sellega seonduvaid kahjunõudeid on Eesti kohtutes lahendatud juba üksjagu. Enamjaolt jäävad moraalse kahju hüvitised kellegi kohta valeväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest üldjuhul mõnede tuhandete eurode kanti, üksnes erandjuhtudel küünivad need viiekohaliste arvudeni. Sellisel, ülejäänud läänemaailma mõistes tühisel tasemel on kohtute väljamõistetud moraalse kahju hüvitiste suurus olnud juba aastaid.

Martin Halliku kohtuasi on loodetavasti üks esimestest, mis avab ukse suuremate õiglaste hüvitiste teele. Tartu maakohus mõistis Tartu ülikooli raamatukogu vallandatud direktorile mittevaralise kahju hüvituseks üleeile avaldatud otsuse kohaselt 60 000 eurot, lisaks tuleb ülikoolil Hallikule maksta saamata jäänud töötasu 30 568 eurot.

Tartu ülikool avaldas Martin Halliku kohta üksnes väite, et viimane oli käitunud ebaväärikalt ning ülikool kaotas Halliku suhtes usalduse. Kohus leidis hetkel küll veel jõustumata otsuses, et tegelikult puudus selliseks avaldamiseks igasugune vajadus või kohustus.

Moraal: alati ei pruugi olla kiire «õige» info avaldamine mõistlik, enne tuleks mõnelgi puhul kohtuotsus ära oodata. Sellest ette ruttamine võib teise inimese maine hävitada juba ette – veel enne seda, kui ta on jõudnud enda kaitseks midagi öelda või teha. Selline kahju tulebki hüvitada.

Tihtipeale ei jõua avalikkuse ette, kui õõvastavalt meie ümber olevaid inimesi sotsiaalmeedias kiusatakse. Nende üle peetakse mingitmoodi omakohut, nad mõistetakse «süüdi» ja tehakse maatasa.

Viimase aasta jooksul on avalikus ruumis hävitatud Rita Holmi, Marti Kuusiku, Florian Hartlebi ja paljude teiste mainet. Maine kahjustamise teema on aktuaalsem kui kunagi varem. Endine tipp-poliitik Andres Anvelt tunnistas avalikult «Radarile» antud intervjuus, et tema lahkumise põhjuseks on teda tabanud laim ja solvamine.

Oleme viimase aasta jooksul pidanud tegelema kümnete ja kümnete sarnaste laimamise ja solvamise juhtumitega. Tihtipeale ei jõua avalikkuse ette, kui õõvastavalt meie ümber olevaid inimesi sotsiaalmeedias kiusatakse. Nende üle peetakse mingitmoodi omakohut, nad mõistetakse «süüdi» ja tehakse maatasa. Umbes nagu koolikiusamine: keegi võtab endale õiguse teha teisele halba, alandada teda. Koolikiusamise vastu võitleme agaralt, seni aga oleme laimajatel ehk liialt kergelt minna lasknud.

Meie tiimi poolt laimajatele saadetud nõudekirju on peetud väljapressimiseks. Liiga suured summad olevat sees. Oleme põhjendanud suuri arve alati sellega, et teise inimese maine hävitamises osalemine ongi kallis lõbu, sest negatiivne mõju jääb aastateks. Kui keegi võtab julguse hävitada kellegi teise elutöö ja aastatepikkuse isikliku brändi ülesehitamise nurjata, tuleb sama julgelt võtta ka vastutus.

Kellegi maine hävitamise negatiivne mõju jääb aastateks, see toob kaasa koostööpakkumiste kadumise ja tauniva hoiaku, vältimise. Inimesed ei pea kannatanut enam samaväärseks ning endaga võrdseks. Selliseid asjaolusid on võimatu tõendada, sest kuidas on võimalik teada, kui mitu potentsiaalset klienti jättis ostuotsuse tegemata või kui mitu tööandjat kannatanule «ei» ütleb.

Kohtu mõttekäigust joonistub välja laimamise lõpetamist soosiv seisukoht – inimese heal nimel ja mainel on tänapäeval väga suur väärtus. Ja nii see peakski olema.

Martin Halliku asja maakohtu otsuse kontektis tahaks öelda «lõpuks ometi». Loodetavasti saab sellest kaasusest algus kannatanutele tekitatud kahju suuremate õiglaste hüvitiste väljamõistmisel. Väikeste hüvitiste ajastu on loodetavasti läbi saamas ning kohtupraktika on muutumas ja seda positiivses suunas. Laimu kategooriliselt lõpetavas suunas.

Arvestades seda, kui intensiivselt ja räigelt praegu avalikus ruumis laimatakse ning inimeste elutööd ja mainet hävitatakse, tuleb tõdeda, et senised hüvitised ei ole järelikult piisavalt motiveerivad ja piisavalt hea argument laimamise lõpetamiseks.

Hüvitised peavad kasvama, sest teisiti ei ole võimalik laimajat mõtlema panna.

Martin Halliku kaasuses võib kohtuotsusest leida tähendusrikkad read, mille järgi «tuleb hüvitamisel lähtuda sellest, et lepingu lõpetamise aluse valik ning selle avalikustamine tähendab arusaadavalt hageja (Martin Halliku) maine hävitamist ja tema karjäärivõimaluste rikkumist aastateks, kui mitte pikemaks ajaks».

Olgugi et otsus pole jõustunud, siis puutunud kokku kümnete laimamisjuhtumitega, on kohtu julgus mõista välja suur õiglane hüvitis igati tervitatav. Kohtu mõttekäigust joonistub välja laimamise lõpetamist soosiv seisukoht – inimese heal nimel ja mainel on tänapäeval väga suur väärtus. Ja nii see peakski olema.

Meie kokkupuude kõnealuse teemaga seisneb selles, et oleme tegelenud praktiliselt kõigi meedias kajastatud juhtumitega (Holm, Kuusik, Hartleb jt) ning oleme võtnud enda südameasjaks puhastada internet laimamisest ja selgitada laimuvastase võitluse tähtsust.