Keele teritaja: vile või lokulaud

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Pole sugugi ilus, kui keegi käitub vääritult või kui mõnes asutuses lokkab pettus ja tehakse hämaraid tegusid. Südametunnistusega ameeriklane, kes näeb seda sahkerdamist, puhub seepeale kõvasti vilet, et kõik näeksid ja kuuleksid ning et suuremat kahju ära hoida. Ühiskonna silmis kiiduväärt tegu, mis muud.

Kui esimesi kordi ilmus meie meediaväljaannetesse sõna vilepuhuja, seostus see pigem orkestri või karjapoisiga, kes igavuse peletamiseks kase all istudes pajukoorest voolitud vilespillist helisid välja võlub, kui ebaseaduslikust või ebaeetilisest teost teatajaga. Või muinasjututegelasega, kes meelitas vilepillimänguga rotid linnast ja pärast lapsed takka järele. Vilepuhuja on järjekordne näide sellest, et tarvitusele on võetud võõrkeelse termini toortõlge, mis eesti keele ruumis ei kõla kuigi õnnestunult.

Inglise whistleblower’i algne tähendus viitab spordikohtunikule, kes vile suus jälgib, et mängus reegleid järgitaks, ning veakahtluse korral peatab vilesignaaliga mängu. Teine viide on ka politseile, kes, nagu filmidest näha, kukub kurjategijat silmates vilistama, lootes, et keegi pealtnägijaist aitab tal pahareti tabada. Igatahes on vilepuhumisel positiivne tähendus.

Eesti keeles kutsutakse näiteks spordikohtunikku ka vilemeheks, kes väljakul viga märgates pigem vilistab, kui et vilet puhub, aga vilepuhujate mängu järgi lõi rahvas külaväljakul hoopistükkis tantsu. Nii vilistamisel kui ka puhumisel on mõlemal lisaks kergelt negatiivne tähendusvarjud, näiteks kurikael vilistab seadustele või puhub keegi kellelegi niisama habemesse, halvimal juhul nähakse lausa vett ja vilet või saadakse vilekoori osaliseks.

Tänapäeva varjatud väärnähtuste avalikustaja võiks jätta vile spordikohtunikele ja pillimängijatele ning lüüa hoopis lokku ehk olla ise lokulööja.

Vanasti oli külades kuskil hästi ligipääsetavas kohas üles riputatud lokk ehk lokulaud, mille pihta tagudes anti edasi kas meeldivaid teateid või kutsuti rahvast kokku, anti häiret näiteks tulekahju korral. Rahvas jooksis lokulöökide peale kokku, kaasas ämbrid ja muud vahendid, et kahjutuld kustutada, ning nõnda saadi üheskoos tulele piir ja suurem kahju jäi olemata. Eks omamoodi tulekahi on ka korruptsioon ja muud sulitembud, mida ametiasutustes korda saadetakse ning millest jagu saamiseks tuleb tihti kaasata avalikkust, sest muidu võibki tuli tuha alla hõõguma jääda.

Nii nagu mitusada aastat tagasi tormas tähelepanelik eesti inimene lokulaua juurde, et lärmiga ohust teada anda, võiks tänapäeva varjatud väärnähtuste avalikustaja jätta vile spordikohtunikele ja pillmängijatele ning lüüa hoopis lokku ehk olla ise lokulööja. Lokulöögid kõlavad kaugele, kaugemale kui vilepinin, pealegi kõmisevad need veel kaua-kaua kõrvus.

Vilepuhuja kõlab eesti keeles liiga kunstlikult, selle kujundlikkus ja tähenduslik taust jääb tavainimesele paraku hämaraks ning nõnda jääb tabamatuks ka sõna metafoorne ilu, tähendusest rääkimata. Lokulööja on aga ilus eestikeelne sõna, mis on väärt seda, et see unarusest välja tuua ja taas kasutusse võtta.

Tagasi üles